Keiu Telve: piirideülene eestlus kasvatab väikeriigi mõju

Nutikalt tegutsedes saaks Eesti endale juurde kümneid tuhandeid inimesi, kellel on potentsiaal rakendada ennast eesti kultuuri ja riigi käekäigu huvides. Selleks on esiteks vaja toetada Eesti päritolu inimeste kuuluvustunnet ning teiseks muuta nähtavaks piirideülese eneseteostuse viisid.

Minu teadustöö eestlaste diasporaas näitab selgelt: inimesed teadvustavad oma juuri läbi põlvkondade. Teise maailmasõja keeristes lahkunud inimeste lapselapsed teevad jätkuvalt verivorste, lastele pannakse Eesti nimesid, vaarvanemate talukoha külastusel on spirituaalne mõõde ja nii mõnegi noore käsivarrelt võib leida eestikeelse tätoveeringu.

Globaalselt võib märgata isegi nö kuuluvustunde turgu. Maailmas, mis on läbi 30 aasta sulatanud kokku rahvusi, viinud inimesi tööle ja elama teistesse riikidesse või pannud pendeldama erinevate ajutiste elukohtade vahel, on aina tähenduslikum päriselt kuuluda kuhugi. Riigid ja kogukonnad juba praegu konkureerivad üksteisega, milliseid hüvesid nad oma kodanikele ja endaga seotud inimestele pakuvad. Vaba aja kasvav hulk, teatud ühiskonnagruppides ja sihtkohtades kogutud materiaalne kindlustunne paneb küsima, mis on minu kutsumus, kuidas ma saan jätta endast maha positiivse märgi, kus on minu panusel suurim kasu.

Ukraina sõda on kogu Euroopa idaserva kolm aastat rahvusvahelistel uudiste areenidel pildis hoidnud. Eriti nende inimeste seas, kelle esivanemad on sellest maailma piirkonnast pärit, on see kuuluvustunnet ja vahel tasast, vahel häälekamat poolehoidu veelgi võimendanud. Meid ühendab kollektiivne mälu, mis seisab põgenemislugudel, küüditamise kogemustel, Praha kevadest Balti ketini ja vabaks laulmiseni. Jagatud lood seovad põlvkonnad kokku olenemata sellest, milline pass neil on. Juured tekitavad empaatiat ning rahvusvaheliselt pihta saanud julgeolekutundest kasvab välja panustamise soov.

Väikese riigi ja rahvuse osana on igaühel mõju ning roll. Väärtusuuringud näitavad, et suurtes poliitilistes lubadustes pettumine pöörab inimesed kogukonna poole vaatama ning oma valiku- ja tegutsemisvabadust vahetumas naabruskonnas rakendama.

Piirideülese digirahvuse ehitamine ja järjepidev hoidmine pakuks maailmamastaabis oma hõimu ja küla, kus teha asju paremini, kus panustamine päriselt loeks, kus inimestevahelistel väikestel heategudel oleks kaal ja koos jõu ühendamisega saab midagi ära teha.