Martin Altraja: Eesti vajab rohkem süsteemimõtlejaid

Eesti haridussüsteemi näitel on tasakaalustavaks tagasisideahelaks näiteks õpilaste testitulemused, mis annavad koolidele infot õppekvaliteedi kohta ja võimaldavad kohandada õpetamismeetodeid.

Võimendavaks tagasisideahelaks on aga "eliitkooli" efekt, kus heade tulemustega koolid meelitavad ligi paremaid õpilasi ja õpetajaid, mis omakorda parandab nende tulemusi veelgi – samal ajal kui testitulemuste poolest nõrgemad koolid võivad sattuda vastupidisesse spiraalil.

Süsteemidel on alati ka piirangud. Näiteks lõputut majanduskasvu hakkab ühel hetkel piirama keskkonna taluvusvõime. Nisu vajab kasvamiseks õhku, päiksesevalgust, vett, fosforit, lämmastikku ja veel palju muud. Ei ole tähtis, kui palju lämmastikku või vett on taimele kättesaadav, kui puudu on fosforist.

Rohkem fosforit ei ole kasulik juurde lisada, kui probleem on vähene kaalium. Bioloogias on see tuntud kui Liebigi miinimum, kuid sama põhimõte kehtib ka näiteks suurtööstuse arendamisel – pole vahet, kui palju meil on odavat roheelektrit, kui meil pole piisavalt vett, oskustööjõudu või väärindamist vajavat ressurssi.

Eesti rahvastiku vananemisega seotud väljakutsed vajavad samuti süsteemset lähenemist. Meie pensionisüsteem on näide süsteemist, kuhu on sisse ehitatud viivitused; tänased otsused – teise samba vabatahtlikuks muutmine – mõjutavad pensionisaajate heaolu alles aastakümnete pärast.

Eesti töötajate pensioni maksujärgne asendusmäär on niigi üks madalamaid Euroopa Liidus ning hakkab tulevikus OECD hiljutise uuringu järgi olema ainult 34,4 protsenti senisest palgast. Sellise lühinägeliku otsuse tagajärjed jõuavad päriselt kohale alles aastakümnete pärast ning siis kuidagi kiiresti olukorda parandada pole enam võimalik.

Samas võimaldab süsteemimõtlemine seda tekkivat probleemi ka teise nurga alt lahendada. Kui traditsiooniliselt on pensionisüsteemi eesmärk olnud tagada toimetulek pärast tööturult lahkumist, siis kõrgema taseme lähenemine küsiks, kas see eesmärk on endiselt asjakohane või vajame laiemat eesmärki – näiteks luua süsteeme, mis toetavad aktiivset vananemist, elukestvat õpet, paindlikku osaajaga töötamist kõrgemas eas ning vanemaealiste teadmiste ja kogemuste edasiandmist.