Aaro Lode: Eestis on kiitmiskriis, kannatavad majandus ja meie tervis

Olgem ausad, eestlastena oleme kriitikaga harjunud. See on meie rahvuslik eripära, peaaegu et uhkuseasi: leida viga, osutada puudustele, peatuda sellel, mis lonkab. Aga kas oleme kunagi mõelnud, millist ühiskonda me sellise suhtumisega ehitame? Millist Eestit me iga päev, eriti nüüdsel keerulisel ajal, loome?

Vaadakem meie ametkondi. Maksuamet avaldab innukalt maksuvõlglaste nimekirju, justkui oleks see ainus viis maksudistsipliini tagada. Miks ei võiks tunnustada neid, kes aastaid korralikult makse maksavad?

Riigikontroll, muidu väga austusväärne asutus, sukeldub kirega puuduste otsimisse, kuid head praktikad ja positiivsed arengud jäävad tähelepanuta. Isegi tüüpilises riigihanke lepingus on sanktsioonidele ja karistustele pühendatud terved peatükid, samas kui ettevõte ületab ennast ning teeb midagi enamat, kui oodati, siis seda ei tunnustata, vaid pigem käsitletakse lepingu rikkumisena.

On aeg muuta oma mõtteviisi. Võtame ühe konkreetse näite, kus karistamise asemel võiks hoopis tunnustada ning soodustada positiivsete harjumuste teket.

Töötades toitlustussektoris, paneb mind imestama riigi erisoodustusmaksu poliitika. Kui tööandja otsustab luua oma töötajatele kvaliteetse lõunarestorani või doteerida töötaja õiget ja tervislikku eluviisi toetavat lõunat, siis ei tunnusta me seda kui investeeringut rahva tervisesse, vaid karistame erisoodustusmaksuga.

Miks ettevõte ei tohi ühe täiendava hüvena pakkuda töötajate motiveerimiseks head toitu? Ettevõte maksab juba niigi kinni hinnavahe, et toit oleks töötajatele taskukohane. Miks peab riik lisama veel täiendava maksukoormuse?

Argument, et riik kaotaks selle soodustuse muutmisega mõned miljonid eurod maksutulu, on väga lühinägelik, kuna samas tehtes peaks olema ka pikaajaline mõju inimese tervisele, tervisekassa eelarvele ja terve inimese pikemale püsimisele tööjõuturul.

Iga töölt eemal viibitud päev mõjutab meie Eesti majanduskasvu ja tootlikust. Kokkuvõttes on majanduslik positiivne mõju rahas mõõdetuna oluliselt suurem kui mõni miljon kaotatud maksutulu erisoodustusmaksu näol. Lisaboonusena kaotaksime bürokraatiamasinast ühe regulatsiooni.

Seega ettepanek on lihtne. Praegu on 400 eurot töötaja kohta aastas erisoodustusmaksuvaba, ent astume siit suure sammu edasi ning muudame liikumise, tervisliku toitumise ja meditsiinilise ravi toetamise ettevõtte poolt täiesti maksuvabaks. See oleks selge signaal: riik väärtustab tervislikke eluviise ja hoolib oma inimestest.

See on eriti oluline olukorras, kus Eesti seisab silmitsi kahaneva tööjõuga ning vajab hädasti terveid inimesi, kes jaksaksid töötada ka kõrges eas. Olukorras, kus tervisekassa eelarve on pidevas miinuses ja oskustööjõu puudus takistab ettevõtete tootlikkuse kasvu. Tööandjad, kes panustavad oma töötajate tervislikku toitumisse ja liikumisse, ei peaks tundma end karistatuna, vaid tunnustatuna.

On aeg küsida endalt: kas me tahame olla umbusklik ühiskond, mis igaks juhuks karistab, või ühiskond, kus tunnustatakse käitumist, millel on pikaajaline positiivne mõju?