Eero Raun: kodanike riik 2.0 – rohkem vabadusi, rohkem kaitsetahet!

Populistlikke loosungeid järgivas pealiskaudses meediaruumis tundub vahest lootusetu missioonina köita valijate tähelepanu lahendustega, mis on komplekssemad ja keerulisemad tavapärasest hea-halb-stiilis dihhotoomiast. Ettevõtjad, eriti nende ambitsioonikam ja makrotasandil mõtlev osa, moodustavad valijaskonnast vähemuse. Nii on võimalik valimistel rohkem hääli saada riigi ülimuslikkust jutlustava paternalismiga, mis ühtaegu rahuldab nii ennast konservatiividena määratlevaid „kõva käe“ ihalejaid kui kapitalismikriitilisi sotsialiste.

Pealegi taipab keskmine valija harva, et talle tullakse Piibelehe kombel kosja tema enese raha eest. Aga lõppkokkuvõttes võib demokraatlikus riigis valija siiski vaid iseennast süüdistada, et pole õigel ajal märganud oma pikaajalise heaolu eest seista ja nõuda endale parema kvalifikatsiooniga juhtimisteenust.

Eesti iseseisvuse idee ajalooline autorlus ja Eesti riikluse (taas)rajamise au ei kuulu ühelegi erakonnale, veel vähem üksikisikule. Eesti Vabariigi asutaja, omanik ja rahastaja on jätkuvalt rahvas ehk selle riigi kodanikkond. Ajalugu on korduvalt tõestanud, et see rahvas on poliitiliselt andekas ning väärt olema iseseisev poliitiline subjekt. Seega, „rohkem rahvast“ Eesti poliitikas!

Riigikogu kui läbilõige valijaskonnast vajaks mõnikord kandepinna laiendamist täiendava kaasamisega, et vältida edaspidi patiseise ja tühikäigul tiksumist. Näiteks võiks kõigile parlamendi komisjonide istungitele kuulajaks (ja kommenteerijaks ning kui patiseisust muidu üle ei saa, siis ka arutelu moderaatoriks) kutsuda – ja mitte formaalselt, vaid RSVP nimekirja alusel – esindajad vähemalt kolmest olulisest sihtrühmast, mis oma koostoimes võiks aidata tugevdada riigikogu rolli Eesti ühiskonna juhtimisel.

Esiteks võiks tõenduspõhise otsusetegemise kontrollija rolli kutsuda Teaduste Akadeemia, kelle missioon on nagunii praeguse juhi sõnastuses „mastaapsete lolluste ärahoidmine“. Teiseks erinevate ettevõtlusorganisatsioonide juhid, kes aitaksid seirata, et parlament toimiks eesmärgipärasemalt ning ei „tõuseks ära“, vaid säilitaks arusaamad sellest, kuidas rohi kasvab ja väikeriigi majandus toimib. Kolmandaks tasub usaldada neljandat võimu ehk ajakirjandust – kaks meediamaja ja ERR aitavad Eesti ühiskonda hoida vabana.