Madis Tilga: kala eest 5000 eurot

Nii mõnedki kalakasvatajad ja kalatööstused on aru saanud, et ainult fileed müües enam ei arene ja uut jõukust ei loo. Seni on fileed peetud kala kõige väärtuslikumaks osaks. Nüüd võib juba näha, kuidas kala kõrvalsaadused ületavad filee hinda kordades.

Islandi kalatööstuse kõrvaläri iduna alustanud Kerecis on nüüdseks kasvanud 1,3 miljardi dollarilise väärtusega ettevõtteks, küündides niiviisi kogu Islandi (traditsioonilise) kalatööstuse tulumäärani. Nende ressurss – 0,04% Islandil püütavast kalast – on kalanahk, millest valmivad naha transplantaadid.

Ringse biomajanduse soe embus saab osaks julgetele katsetajatele.

Harva on üksik tehnoloogia või idufirma piisavaks vedruks, et üle sektori muutust esile kutsuda. Kogemuslood osutavad, et alustuseks on vaja luua läbipaistvus ja usaldus. Seejärel saab tekkida sektoris koostöö ja siis hakkavad asjad juhtuma.

Kalajäätmetest ekstraheeritud kollageeniga karastusjoogid (Collab), kõikvõimalikud kreemid ja kosmeetikavahendid (tõukus tähelepanekust, et kalurite käed on nii siidised), kala ensüümidega aerosool gripi leevendamiseks, vitamiinid, uudsed materjalid ja külmutamistehnoloogiad (ThorIce). Või hoopis valguslahendus krevettide „karjatamiseks“ (Virtual Trawl), et laev peaks vähem huupi traalima. Ka juhupüügi vähendamise potentsiaal küündib teatud lahendustega 70–84%ni.

Nii tulebki kokku see pealkirjas mainitud 5000 eurot kala kohta. Kõik saab alguse soovist mitte raisata ja ära visata, näha potentsiaalset väärtust kõiges ja hoida seda keskkonda, mis neid ressursse (taas)loob.

Teadlaste ja kalatööstuse koostööd vähemalt Islandil ja Norras leidub üksjagu, aga nüüd on see vaja viia investorite ja idufirmade huvisfääri. Kõlab kui korralikult üles ehitatud klastri ülesanne – töö, mida Thor Sigfusson teeb juba 12 aastat.

See ei ole tööstuse status quo huvide eest seismine ja igapäevane lobitöö ametkonna suunal, nagu seda teevad paljud valdkondlikud katusorganisatsioonid. See on suunatud puhtalt koostööle ja innovatsioonile eesmärgiga leida maksimaalne kasutus ressursile ja anda seeläbi tagasi ühiskonnale ökosüsteemi kahjustamata. Seda toetab ettevõtluskultuur, mille selgelt sõnastatud eesmärk Islandil on kestlikkus. Konsensuslikult üle Islandi, ettevõtjate enda initsiatiivil.

Üks osa kestlikkusest tähendab, et liigume eemale fossiilsest sisendist majanduses. Suur osa on siin arusaadavalt fossiilivabal energeetikal (ja sellel, mida on selleks vaja maa seest välja kaevata), aga suuresti kõik ülejäänud osa materiaalsest majandusest peab muutuma biopõhiseks (metallid ja kivimid välja arvatud muidugi). Riided, materjalid, kemikaalid, söödast ja toidust rääkimata. Isegi kaevandamine käib tänapäeval juba mikroorganismidega (bio-mining).

Eestis on biomajanduse suunal palju põnevaid arenguid nii suurel kui väiksemal skaalal – puidust, seente, bakterite ja uudsete pakenduslahendusteni. Regionaal- ja põllumajandusministeerium veab biomajandust administratsiooni tasandil. Ülikoolid ja teadusasutused tegutsevad sel suunal, iduettevõtluse tugi on nähtav. Kui nüüd leiaks veel ühise hääle ja keele ministeeriumite vahel ja ettevõtluse tugiorganisatsioonides.

Biomajandus ongi see, millega sisustada rohepööret ja luua kestlike ärimudeleid. Mida selgem pilt, seda kiirem teekond.

Puhas energeetika ja targalt juhitud biomajandus on tulevikukindla majanduse alustalad. See tekitaks omakorda häid võnkeid Põhjamaade suunal ja liidaks siinseid ettevõtteid suuremasse piirkondlikusse vereringesse.