Kevadsuvised raied on saatanast

Kui arvukalt keskkonna- ja loomakaitseorganisatsioone aprilli alguses keskkonnaministeeriumi poole pöördus, paludes pesitsevate lindude ja loomade kaitseks üldist kevadsuvist raierahu, tõstsid puidutööstuse eestvedajad kisa, väites, et “roheäärmuslaste” ettepanek tähendaks tuhandete töökohtade kadumist ja suurt kahju maainimestele, metsaomanikele ja puidutööstusele.

Kui aga küsida, kes maksab kinni kevadsuvisel ajal raiutud puidu kehva kvaliteedi ja lõhutud teed, siis on vastus lihtne: kehva kvaliteedi maksavad kinni heausksed tarbijad, puidu väljaveoga kaasnevad maanteekahjud aga samadel teedel sõitvad maksumaksjad. Ometi õigustavad Eesti puidutööstuse eestvedajad kevadsuviseid raieid kui asendamatute töökohtade tekitajaid ja riigi rahakoti toitjaid.

Samal ajal eiratakse kõiki kahjusid, mida valel ajal raiutud puidu halb kvaliteet samast puidust tehtud toodete heausksetele tarbijatele tekitab. Kümnete tuhandete eurode eest uusi puitaknaid paigaldavatele inimestele tundub iseenesestmõistetav, et tehtud investeering peab vastu aastakümneid. Ometi võivad praegusel ajal paigaldatud puitaknad laguneda juba 15 aasta pärast, misjärel tuleb teostada järjekordne suurinvesteering. Selline tarbimistsükkel võib olla kasulik müüjatele, kellele tagatakse kehva kvaliteediga toodangu pidev turunõudlus, aga kindlasti mitte tarbijatele, kes sellise tehinguga kaasnevad kahjud isiklikult kinni peavad maksma.

Lisaks kehvale puidukvaliteedile rikub kevadsuviste raietega kaasnev metsa väljavedu meie maanteid. Praegusel niiskel aastaajal on teedel sõitvatele rekadele kehtestatud täiendavad raskuspiirangud, kuid sellegipoolest väljastab maanteeamet puidu väljavedu võimaldavaid erisõidulubasid, mis annavad lubatust raskematele koormatele rohelise tule. Sellega kaasneva lõhkumise eest ei maksa aga raiumist õigustavad tööstused, vaid olenevalt teede kuuluvusest kas riik või kohalikud omavalitsused. Teiste sõnadega jäävad kulud maksumaksja kanda.

Käesolevaks aastaks on maanteeamet planeerinud teede ehitamisse ja parandamisse 356 miljonit eurot ning väärib omaette uurimist, kui suurt kahju põhjustavad meie maanteedele kevadsuvel sõitvad puidurekad. Kahtlemata saaks amet avaldada, millisel hulgal ja millistes piirkondades metsa väljaveoks vajalikke erisõidulubasid väljastatakse. Selge on, et väikese-eelarvelistele kohalikele omavalitsustele võivad kevadsuviste puidurekadega kaasnevad infrastruktuuri kulud põhjustada märkimisväärset rahalist koormust. See omakorda tuleb teiste omavalitsuse poolt pakutavate teenuste arvelt.

Kevadsuviste raiete peamisteks “võitjateks” on seega eelkõige need ettevõtted, kelle jaoks pole oluline mitte puidu kvaliteet, vaid selle pidev ning võimalikult väheste kuludega varumine. Ka siis, kui me pesitsevate lindude ja loomade tapmist ning häirimist raiete peatamise seisukohalt piisavaks argumendiks ei pea, tekib küsimus, kas tööstusest laekuv maksuraha ning praaki ja teekahjusid põhjustavate töökohtade teke kaaluvad üles kevadsuviste raietega kaasnevad kahjud meie puitehitistele ja kestvustoodete kvaliteedile, samuti lõhutud maanteed?

Kodanikuna loodan, et värske keskkonnaminister, kelle pädevusse kuulub ka üldise kevadsuvise raierahu välja kuulutamise võimalus, otsib sellele küsimusele ausat vastust.