Eesti ei sobi Euroopa katlakütjaks

Tselluloositehase plaaniga sarnase ressursimahuka pseudoväärindamise otsene teostaja on pelletitootja Graanul Invest. Pelletihiiu Eestis asuvad tehased tarbivad juba praegu üle 3 miljoni tihumeetri puitu aastas, et toota Euroopa Liidu toetuste abiga üha kaheldavama väärtusega puidugraanuleid. Tegemist on Euroopa suurima pelletiimpeeriumiga, mis on rajanud tehaseid ka Lätti ja Leetu.

Äri edeneb Euroopa Liidu subsiidiumite toel jõudsalt ning toodangu Lääne-Euroopasse laevatamiseks osteti möödunud aastal suisa eraldi alus. Maksumaksja rahast rikastuvat bioenergiaskeemi kritiseeritakse samal ajal üle kogu maailma nii teadusringkondade kui ka konkureerivate tööstuste ridades. On ainult aja küsimus, millal subsiidiumitele seatud säästlikkuse norme tõstetakse ning Graanul Investi sarnaste ettevõtmiste toetustega paisutamine lõpeb.

Esimesi märke tendentsist on juba näha. Äsja lõpetati Slovakkias subsiidiumite maksmine tootmisjääkidest mittepärinevale biomassile ning seda just Eestiga sarnaste probleemide tõttu. Ka ei toetata Suurbritannias uute koospõletusjaamade rajamist ja varustamist, USAs aga juba suletakse puiduelektrijaamu, kuna neid on liiga kallis pidada. Seega on sellise tendentsi laienemise ootus üsna põhjendatud, eriti praeguse kliima- ja ökoloogilise kriisi valguses.

Pelleti tootmise ja põletamisega kaasnevad suuremad süsinikuheitmed kui fossiilsete energiaallikate (nafta, kivisüsi jms) põletamisel. Lisagem siia pikkade vahemaade läbimisega kaasnev emissioon ning tööstuse suure toormevajaduse mõju ühe väikerahva metsaressurssi tagavaradele, samuti metsade liigirikkusele ning ilule. Suurbritannia-, Saksamaa- või Taani-sarnaste riikide energiavajadus mõjub meie puiduvarude kõrval täitmatu katlana. Paraku pole Eesti metsatagavara põhjatu.

Suure toormevajaduse tõttu suunab Graanul Invest Eesti metsanduspoliitikat intensiivsele, lageraiemajanduspõhisele rajale, kuna laialdane lageraiemajandus – mida inimesed üle kogu Eestimaa oma silmaga ikka rohkem hukkamõistvalt tunnistavad – on tulusaim viis sellist tööstust pidada. Pelletitööstuse paisudes süveneb ka puiduturu ühekülgne hõivamine ja puiduvarude üle domineerimine teiste ettevõtjate ees.

Euroopa maksumaksja rahaga üles paisutatud puidu hind tuleb kasuks küll lageraiet tegevale metsaomanikule, kuid mitte bioenergiavälisele puidutööstusele, selle toodete tarbijale või maksumaksjale. Hetkel leiab energeetikas kasutust üle poole Eestis raiutud puidust ning vaid veerandit võib nimetada jätkusuutlikult varutuks. Põletamisse läheb sellistki puitu, millele saaks leida paremat otstarvet. Alusetute toetuste maksmise lõpetamine ning rangemad biomassi kriteeriumid võiksid avada uusi uksi nii looduskaitsjate, töösturite kui ka teiseste metsasaaduste kaubastajate ja klientide jaoks.