Rahapesukahtlustuste õppetunnid: pakkugem lahendusi kogu Euroopale

Eesti riik ja meil tegutsevate pankade nimed on leidnud rahvusvahelises meedias äramärkimist väga paljudes rahapesu käsitlevates uudislugudes. Head ei ole see meile kindlasti teinud. Samas ei ole ka võimalik viidata mõõdetavale kahjule, mis oleks Eesti majandusse jõudnud näiteks investeeringute vähenemise või laenude kallinemise tõttu.

Kuigi puuduliku tegevuse eest rahapesu tõkestamisel on viimastel aastatel trahvitud ka hulgaliselt teiste riikide panku, on Põhjamaade pankade puhul räägitud mahult suurimatest probleemidest. Vähemalt osaliselt tundub, et selle valusa haava on pangad ise endale tekitanud, eirates põhimõtet, et kriisi ajal tuleb alati vältida spekuleerimist ning probleemi ulatus võimalikult täpselt piiritleda. Selle tagajärjel tekkisid ka uudislood lausa uskumatult suuremahuliste kahtlaste tehingute kohta, ehkki tänini ei tea keegi täpselt, kui palju on Eesti panku tegelikult rahapesuks kasutatud.

Kuidas siit edasi minna? Kõigepealt tuleb tõmmata selge joon võimalike ajalooliste probleemide ja tänase päeva vahele. Sellele aitab kaasa teadmine, et Eesti ametkonnad eesotsas finantsinspektsiooniga on viimastel aastatel astunud rahapesu riskide vähendamiseks jõulisi samme. Ette on näidata Danske turult välja suunamine ja Versobanki sulgemine. Loodetavasti jõuab ka prokuratuur oma uurimistes peagi tulemusteni ning selgust toob ka Rootsi ja Balti finantsjärelevalvete ühine kontroll Swedbankis.

Toimunud sündmustes on vaja selgust saada, sest selleks, et vigadest õppida, tuleb neid kõigepealt täielikult mõista. Kui leidub isikuid, kes on rahapesu teadlikult võimaldanud, tuleb nad loomulikult vastutusele võtta. Lõpuks peavad aga nii Eesti riik kui ka pangad suutma veendunult ja veenvalt kinnitada, et täna on Eesti panganduse olukord hoopis teistsugune ning kõik rahapesuga seotud riskid hästi juhitud.

Julgen üsna kindlalt väita, et vähemalt valdav osa Eesti pankureid samaväärseid riske kahtlaste klientidega enam mingi hinna eest ei võtaks, kuna sellega seonduvad ohud on juba hästi teadvustatud. Muidugi ei tähenda see, et Eesti ametkonnad võiksid nüüd rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisesse suhtuda kergekäeliselt. Väga selgelt on ka riigil toimunust nii mõndagi õppida.

Rahandusministeeriumi juhtimisel on olukorda hinnatud ja antud mitu soovitust. Rahapesu andmebüroo juurde tuleks luua tugevam analüüsikeskus, mis kasutaks senisest rohkem andmeid ja suudaks kiiremini märgata kahtlaste summade liikumist Eesti finantssüsteemis. Siin võib olla abiks ka Eesti Panga kogutud maksestatistika. Tarvis on parandada piiriülest koostööd, suurendada trahvimäärasid, pakkuda kaitset vilepuhujatele ja lappida kinni augud Eesti seadustes, mis on võimaldanud luua näiteks krüptovaradega seotud uusi riskantseid ärisuundi.

Ettepanekuid, mille kallal töötatakse, on veel. Pankadel võib olla võimalik pärast karmistunud riskijuhtimise ootustega kohandumist läheneda klientide teenindamisele rohkem riskipõhiselt. Pärast kodutöö korralikku ärategemist oleks aga väga hea, kui me Eesti riigi esindajatena ühtselt tegutsedes suudaksime olla selles vallas eestkõnelejaks ja pakkuda konstruktiivseid lahendusi rahapesu tõkestamisel kogu Euroopas. Sest probleem ei piirdu kaugeltki vaid Eestiga.