"Kui partei käsib, on tõeline bolševik valmis uskuma, et must on valge"

Sellele eelnenud „avalikul“ protsessil Stalini külalisena ja toimunu pealtvaatajana viibinud kirjanik Lion Feuchtwanger on nähtust muljeid kokku võttes hiljem kirjutanud: „Ma ei unusta kunagi, kuidas Georgi Pjatakov, keskmist kasvu härra, keskealine, kergelt kiilastuv, punaka, vanamoodsa, tudiseva lõuahabemega, seisis mikrofoni ees ning rahulikult ja püüdlikult vestis sellest, kuidas ta tegeles kahjurlusega talle usaldatud tööstuses. Ta seletas, näpuga osutades ja meenutades kõrgkooli õppejõudu, ajaloolast, kes esineb ettekandega ammu surnud Pjatakovi nimelise inimese kunagisest elust ja tegemistest ning kes püüab avada pisimate detailideni kõik asjaolud, olles haaratud vaid ühest soovist, et kuulajad ja üliõpilased saaksid õppetunni mõista ja omandada“.

Stalini ajastuga sarnast piiramatut ainuvõimu, mis suudaks must-valgel skaalal otseselt samastumisvalikuid dikteerida, meil õnneks pole, mis ei tähenda, et puuduksid täielikult sellise maailmakorra ihalejad, kes Pjatakovi ajastuga sarnaselt jagaksid pimesilmi „partei“ suuniseid. Ja seda kõikides eluvaldkondades (midagi analoogilist toimub näiteks igapäevaselt müüki ning reklaami suunavas äris).

Inimestele omane samastumis-eristumisvalmidus tuleneb juba ainuüksi sellest, et terve igaviku karjaviisilist elamisviisi eelistavate olenditena on erinevate koosluste moodustamine meie jaoks liigina püsima jäämiseks ainuvõimalik viis (jätame üksikud vabatahtlikud erakud kõrvale). Mis paratamatult tähendab kellegagi samastumist (need võivad olla ka ideed) ja samaaegselt – eristumist. Ehk, kõige üldisemalt, kuulumisjaotust, mis võiks kõlada kui „meie ja nemad“.

Inimkonna ajaloo vältel on selle jaotuse lähtekohad olnud küllaltki erinevad. Kord on piirdutud samastuvate – eristuvate näomaalingute ja tätoveeringutega, siis on leitud, et meist osa paigutub orjadena asjade maailma kategooriasse, või, nagu see oli iseloomulik absolutismi ajastule, tekitades veelahkme läbi seose sotsiaalse päritolu ja garderoobi detailide vahel jne.

Reeglina pole see grupipaigutuse ehk samastumise-eristumise valik olnud inimestest enamuse jaoks minevikus, ja seda kaugeltki mitte ainult kauges minevikus, vabatahtlik. Eelmisest sajandist võib NSV Liidust tuua näitena kas või nii nimetatud „endisi“, ehk inimesi, kellede vanemate päritolu sulges nende ees kõrgkoolide uksed ning äärmuslikus variandis – kui riigis valitses toiduainete puudus – jättis riiklikust jaotussüsteemist välja ja määrates nad sisuliselt näljasurma. Eristades nii neid ülejäänutest, keda riik pidas sünnipäraselt lojaalseteks kodanikeks. Ja kui tehtigi mõni erand, nagu krahv Aleksei Tolstoi puhul, siis vaid selleks, et välismaailmale puru silma ajada.

Nii polnud neil mingit samastumisvõimalust selliste „eesrindlike“ sotsiaalsete gruppidega, nagu töölisklass ja kolhoositalurahvas. Või teine näide samast ajajärgust – Hitleri Saksamaa, kus inimese saatus sõltus tema rahvusest, mille valikus polnud tal enesel mingit rolli. Nii sai see inimene a´priori välistatud nende seast, kellede elu oli midagigi väärt. Ja näidetena hilisemast ajast võib siin piirduda vaid tapatalgutega, mis on saanud nime „Rwanda genotsiid“, sest analoogiliste sündmuste loetelu võib jätkata lõputult.