Põllumajandus vajab otsetoetuste võrdsustamisest enamat

Mul on olnud võimalus ligi 60 aasta jooksul töötada põllumajandussektoris peaaegu kõikidel tasanditel, analüüsida tootmisprobleeme, seostades neid ka poliitiliste vooludega. Põllumajandussektori tootmistulemustest tervikuna oleneb kogu maaelu, inimeste tööhõive, keskkonnahoid ja riigimaksud. Tervikpilt põllumajandussektorist koos maaeluga on üsna segane, seda ei ole kerge selgitada lühidalt, eks oleneb see ka kuulajatest nende endi arusaamadega, oleneb ka riigi tasandil otsustajatest, kes jälgivad riigikogu suuniseid juurutada Eestis põllumajandussektor peretalude paljususega. Selle soovi vastu ei tohiks keegi olla, mina nende hulgas.

Kuid Eesti põllumajandussektori olukord kogu Euroopa riikide peres on ainulaadne, meie riik ainsana ei tegelenud turukaitsega ajal, mil kõik teised riigid oma turgu koos tasemel toetustega kaitsesid. Seejärel reform aastatel 1989–1993, mis viis tootmisnäitajad madalseisu, kuid otsustasid toetuse taseme (ÜPT), mis kehtib tänapäevani. Iga analüütik või ajakirjanik võib ise statistikaandmetest reastada põllumajandussaaduste ekspordi-impordi vahekorra. 1995. aastast on see suures mahus impordi ülekaaluga – sisuliselt ületab see peaaegu kaks korda toidukaupade ja -toorme ekspordi, kui arvestada, et ca 350 miljoni euro eest eksportkaupa on tehtud importtoorme arvel (eksport 880 miljonit, import 1520 miljonit eurot).

Eestisse suurte toetustasemete arvel odavdatud importtoorme toomine on siseturu kohalikele tootjatele ära solkinud ja alandanud siin tootjahindu ca 20 protsenti.