Vastulause: ajakirjanik halvustas koolitoitu alusetult

„Maailm pole enam kaugeltki nii must-valge, nagu arvab abilinnapea,“ kirjutas ajakirjanik artiklis „Aeg jätta lapsikused, härra abilinnapea!“ (ÄP 24.04.2019). Paraku sellist must-valget maailma loovad just Katariina Krjutškova artiklid, mis räägivad koolitoidust eranditult kui „lahjast lurrist“. Uuringud ja faktid näitavad aga vastupidist. Koolitoidu kvaliteet on Tallinnas olnud pideva jälgimise all juba üle 10 aasta, korraldatud on nii riiklikke kui ka linna tasandil tehtud uuringuid ja küsitlusi. Viimati viis Tallinna haridusamet koolitoitlustamise uuringu läbi 2018. aasta oktoobris.

Lisaks uuringuile võin toetuda ka oma isiklikule kogemusele. Mina olen viimase aasta jooksul koolitoitu söönud, ma usun, et rohkem kui ajakirjanik Krjutškova. Loomulikult võib see kohati kõikuda, sest palju sõltub kokast, ettevõttest jne. Aga väide, et selle raha eest ei saagi midagi head teha, on korduvalt ümber lükatud. Ka telesaadetes, kus koolikokad oma oskusi näitavad. Alles hiljuti käis „Ringvaade“ koolisööklas, vestles ka sööjatega ja tagasiside oli positiivne.

„Pole mõtet pakkuda tasuta asju, kui seejuures ei teata, kuidas jätkusuutlikult hankeid korraldada,“ väitis ajakirjanik. Viimasel, Südalinna kooli hankel osales neli tõsiselt võetavat ettevõtet. Mis alusel ta väidab, et see pole jätkusuutlik hange, jääbki selgusetuks. Konkurents on, kasum on, lepingud sünnivad ja enamasti neid ka peetakse.

„Kahtlemata ei tõsta koolitoidu kvaliteeti see, et hangetel on senimaani võidukad olnud ettevõtjad, kes pakuvad koolidele hulga lisateenuseid: infopäevasid, farmikülastusi või kringlit jõuludeks,“ kirjutas Krjutškova.

Kõikvõimalikud lisateenused, mida ajakirjanik halvustab, tegelikult tõestavad seda, mida ta eitab – järelikult on toitlustajatel ressurssi neid lisateenuseid pakkuda. Ja järelikult suudavad nad ammugi põhiteenust pakkuda. Ilma nad hankele ei tuleks. Loomulikult ei hakka ükski ettevõtja rääkima, et tal on jube palju raha.

„Teisisõnu on Keskerakond võtnud tasuta toitu pakkudes vastutuse lisaks laste tervisele ka siinsete toitlusettevõtjate ja tootjate käekäigu eest…“ kirjutas Krjutškova.

Linnale on paraku kõige tähtsam pakkuda lastele kvaliteetset ja tervislikku toitu. Ettevõtete käekäik ei saa olla sellega võrreldavaks eesmärgiks ja on eelkõige ettevõtte enda teha. Toitlustusettevõtjate kasumid pole küll suured, aga see kehtib ka paljudes muudes eluvaldkondades.

Oleks see olukord toitlustajatele nii keerulinek nagu ajakirjanik näidata üritab, oleksid nad ammu sellest meiega rääkima hakanud. Aga mida pole, seda pole: jaanuaris kohtus haridusamet toitlustajate esindajatega viimati, kohal oli kaheksa ettevõtte esindajad ning keegi neist ei öelnud, et selle rahaga (1,34 eurot) pole võimalik õpilastele kvaliteetset koolilõunat pakkuda.

Kas Tallinn peaks liikuma koolides mahetoidu poole? Lasteaedades me seda juba samm-sammult teeme. Kuid kahtlemata on hind oluline faktor. Pole mõtet liikuda olukorra poole, kus taas peavad vanemad oma laste toidu eest maksma hakkama ja siis selgub, et mingi osa saab mahetoitu ja mingi osa ei söö üldse. Tallinn on selles mõttes unikaalne koht, kus lapsevanemad ei pea üheski kooliastmes koolitoidule lisa maksma ja tasuta toitlustamist pakub linn ka lasteaialastele.

Me oleme alati valmis konstruktiivseks dialoogiks nii koolide kui ka toitlustajate esindajatega. Kui meile tehakse läbirääkimiste laua taga konkreetsed ja põhjendatud ettepanekud koolilõuna hinna tõstmiseks, oleme nõus ja valmis seda arutama. Aga me kindlasti ei hakka pidama läbirääkimisi meedia kaudu.