Aeg jätta lapsikused, härra abilinnapea!

Möödunud nädalal kirjutas Äripäev Tallinna koolitoidust. Sellest, kuidas toitlustajad väikese linnapoolse rahastamise tõttu on muutnud retsepte lahjemaks, ostavad Poola puu- ja juurvilju ning nädalamenüüsse lisatakse supipäevi.

Abilinnapea Belobrovtsev kirjutas Äripäevale vastulause, milles nimetab Tallinna koolitoidu halvustamist vastutustundetuks. Samuti räägib ta, et linn on aastaid maksnud koolitoidu eest rohkem, mistõttu oli möödunud aastal linnapoolne toetuse vähendamine õigustatud.

Seejuures unustab abilinnapea, et tasuta koolitoit on palju muud kui vaid üks valimislubadus ning lihtne matemaatika sentidega. See, kuidas ja mida lapsed koolis söövad, mõjutab otseselt rahva tervist. Paratamatult jääb mulje, et keskerakondlased pole tasuta koolitoitu lubades adunud, millise vastutuse nad on võtnud.

Kahtlemata on see, et riik ja linn on taganud lastele tasuta sooja söögi, suur teene ühiskonnale. Teisalt, kui maksumaksja maksab koolitoidu eest omast taskust, on põhjendatud ka kõrgemad nõudmised. Tänases Eestis ei piisa üksnes sellest, et toit sisaldaks piisavalt süsivesikuid ja valku. Üha enam on lapsevanemad teadlikud tervislikust ja tasakaalukast toitumisest, eelistatakse kodumaist päritolu toorainet, mahetoitu, samuti esineb lastel rohkem toidutalumatust ning allergiaid.

Maailm pole enam kaugeltki nii must-valge, nagu arvab abilinnapea, kelle meelest hakkavad lapsed koolitoitu halvustavate artiklite tõttu kartulikrõpse sööma.

Kui Keskerakonnal oleks olnud selge visioon, mida tasuta koolitoiduga tahetakse saavutada, poleks nad ehk möödunud aastal linnapoolset toetust vähendanud. Nagu iga tasuta teenuse puhul on ka koolitoidu juures tähtis eesmärk: kas tahetakse pakkuda vähemalt viiendiku võrra mahetoitu, kolmandiku võrra rohkem eestimaist päritolu toitu või hoopis midagi muud?

Pole mõtet pakkuda tasuta asju, kui seejuures ei teata, kuidas jätkusuutlikult hankeid korraldada. Kahtlemata ei tõsta koolitoidu kvaliteeti see, et hangetel on senimaani võidukad olnud ettevõtjad, kes pakuvad koolidele hulga lisateenuseid: infopäevasid, farmikülastusi või kringlit jõuludeks.

Samuti pole väikeses Eestis mõistlik olukord, kus turul jäävad ellu vaid kõige suuremad tegijad, kes suudavad mahtudega üle lüüa ja toiduhangetel on määravaks vaid hind, hoolimata sellest, kust pärineb tooraine ja milline on selle kvaliteet. Koolitoiduks kuluva tooraine mahud on suured, mistõttu mõjutavad poliitilised otsused siinseid tootjaid. Kui näiteks Tallinna linn otsustaks kasutada vähemalt viiendiku võrra rohkem mahedat toorainet, kasvaks märgatavalt nõudlus siinsete pakkujate järele.

Teisisõnu on Keskerakond võtnud tasuta toitu pakkudes vastutuse lisaks laste tervisele ka siinsete toitlusettevõtjate ja tootjate käekäigu eest, ent paraku näib, et sellega toimetulek käib üle jõu ja seetõttu valitsevad valimisvõitluslikud emotsioonid.