Uus valitsus peab alustama vana valitsuse vigade parandamisest

See valitsus on juba öelnud, et ta julgeb laenu võtta. Või on öeldud, et säästmise jutt on täiesti ajuvaba. Meenutame veel kord, kuidas kolm Balti riiki valmistusid möödunud suureks kriisiks. Ja kuidas me sellest kriisist väljusime.

Minu kunagised kolleegid Lätist ja Leedust tavatsesid ikka öelda, et kõik Balti riigid valmistusid kriisiks ühtemoodi – kõigis riikides oli valitsussektori võlakoormus hoitud enne kriisi Euroopa pisemate hulgas, ümmarguselt 10 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Väikesed erinevused riikide rahanduses siiski olid: Lätis ja Leedus oli väike defitsiit ja seetõttu reserve riigile ei kogunenud. Eestis oli eelarve pisikeses ülejäägis (2006 ja 2007 oli keskvalitsuse ülejääk vastavalt 337,4 ja 420,1 miljonit eurot) ja see võimaldas riigile pisikesed reservid koguda. Kriisis kolm Balti riiki koordineerisid tegevusi, me reageerisime ühtemoodi ning ühtemoodi kiiresti me ka kriisist väljusime.

Mingid erinevused siiski olid: Läti ja Leedu valitsussektori võlakoormus kasvas kriisis 40 protsendini SKTst, Eestil on see 8 protsenti SKTst. Eesti teenis 2009. aastal reservide paigutamisega Hollandi ja Belgia valitsuse võlakirjadesse intressidena 6–7 protsenti aastas, miljard krooni, lätlased ja leedulased pidid kõrge intressiga laenu võtma. Ning minu kunagised kolleegid on ikka õigustatult küsinud – kuidas see täiendav 30 protsenti valitsussektori võlakoormust on nende inimeste elu paremaks teinud? Aus vastus on, et ei kuidagi.

Indrek Neivelt on öelnud, et kui Eestis oleks lastud kriisis valitsussektori võlakoormus kasvada näiteks 25 protsendini SKTst, ehk oleks siis Eestist lahkujaid poole vähem olnud. Paraku kolme Balti riigi näide seda väidet ei kinnita. Kriisi ajal Lätist ja Leedust lahkujate arv peaaegu kahekordistus, Eestist lahkujate arv võrreldes kriisieelsete aastatega kahanes. Koos sündide-surmadega on kolme Balti riigi rahvaarvu võrdlus veelgi kurvem. Aastatel 2010–2018 on Eesti rahvaarv vähenenud 9500 elaniku võrra, millest väljarände miinusmärgiga saldo 5700 inimest. Läti rahvaarv on samal ajal vähenenud 200 000 elaniku võrra ja Leedu elanike arv 348 000 elaniku võrra. Ma olen kaugel mõttest, et inimesed lahkusid Lätist-Leedust vaid riigi lõdva eelarvepoliitika pärast. Kuid seda, et riigile üüratu laenukoormuse lisandumine inimesi riigis ei suutnud hoida, kinnitab see näide kindlasti.

Seega – riigi rahanduse korrashoidmine pole vaid raamatupidamislik küsimus. Tehtud rahanduslikud rumalused kahandavad inimeste usku oma riiki.

Jüri Ratase valitsus tõstis ühe ropsuga õlleaktsiisi 70 protsenti. Ja mis me saime? Saime ulatusliku piirikaubanduse. Kahe aastaga on võrreldes eelarveseadusega kütuse-, tubaka- ja alkoholiaktsiisi ning neile kaupadele rehkendatud käibemaksu laekunud vähem koguni 357 miljonit eurot! Käesoleva aasta esimeses kvartalis tuli Tallinna Sadama kaudu 7 protsenti vähem turiste. Estonia teatris on soomlastele piletite müük veerandi võrra vähenenud. Möödunud aastal jäi soomlastel varasemaga võrreldes 200 000 ööbimist Eesti hotellides ööbimata. Muidugi ei ostnud need saabumata turistid ka kaupu ostukeskustest, ei sõitnud taksoga ega söönud restoranides.

Eriti valusalt said aga piirikaubanduse kaudu kannatada Lätiga piirnevate maakondade elanikud. Inimesed käitusid mõistuspäraselt, kui nad ostsid alkoholi ja ka muud Lätist. Ja muidugi said nad aru, et riik pole neid Lätti saates sugugi tervemõistuslikult käitunud. Lõuna-Eesti poolsada külapoodi pandi käibe kahanemise tõttu kinni. Tervise Arengu Instituudi andmetel kasvas alkoholi tarbimine lõunapoolsetes maakondades märgatavalt. Inimesed suunasid oma protesti viimastel valimistel valdavalt sotside vastu, kelle toetus kahanes. Protestihääled läksid suuremalt jaolt EKRE-le ja Reformierakonnale. Ja siis otsustas EKRE minna samasse koalitsiooni nendega, kes kogu selle piirikaubanduse lolluse kokku keerasid! Pole õige öelda, et kõiges on süüdi sotsist sotsiaalminister. Rahanduse eest vastutab rahandusminister ja see oli õlleaktsiisi tõstmise ajal Isamaast. Eelkõige peaks aga vastutama peaminister. Tema peamine roll pole siiski mitte vabandust paluda ja lasteaeda kringlit viia.

Kas koalitsioonil on lootust vigade parandamisega toime tulla? Muidugi on. Selleks tuleb esmalt probleemi olemasolu tunnistada. Tundub, et koalitsioonilepingus tehti seda nii, et ühed said aru ühtemoodi ja teised teistmoodi. Ometi on valitsusel vaja raha pensionitõusuks ja teedesse. Valitsuse investeeringud teadus- ja arendustegevusse on kahanenud 2012. ja 2013. aasta 0,81 protsendilt SKTst napi 0,52 protsendini SKTst. Keskvalitsus on praeguseks ära kulutanud kaks kolmandikku eelmise kriisi eel kogutud reservidest. Eesti valitsussektori reservid on Euroopa Liidu liikmesriikide pisemate hulgas. Eelarveprognoos ütleb, et eelseisvatel aastatel tuleb teha kärpeid miljardi euro ulatuses. Otsida rahamuredele leevendust teisest pensionisambast on eriti küüniline. Esmalt kulutati avaliku sektori reserve, nüüd minnakse erasektori säästude kallale.