Valitsus ise on endale probleemiks

Kauaaegse diplomaadina tean paraku liiga hästi, kuidas välisriigid, sealhulgas ka need, kellega koostöö on Eestile hädavajalik nii pehme kui ka kõva turvalisuse tagamiseks, jälgivad just valitsuste ja riigipeade sõnumeid, nii käitumuslikke kui ka suulisi. Parlamentide puhul ei peeta retoorika nüansse samavõrd olulisteks, sest parlamendi sõnumiteks on seadused, otsused ja deklaratsioonid ehk hääletuste tulemused. Riigipeade visiidid poliitiliselt märgilistesse kohtadesse on ühed riiklikest lakmuspaberitest, mis näitavad, kas kõik sellega seonduvad ametlikud kommentaarid ja visiidile järgnevad sammud on läbi mõeldud ja koordineeritud või on märgata ka isetegevuslikke ning tarbetult spontaanseid elemente.

Kujundlikult resümeerides: ka perfektse majandus- ja rahanduspoliitika, investeeringute ligimeelitamise ja äritegemise reaalse õhkkonna võib täielikult kraavi ajada valitsuse liikmete sobimatu või vastuoluliseks või kaootiliseks hinnatav retoorika teatud sensitiivsete puhkude ja sensitiivsete rahvusvahelisust puudutavate teemade puhul. Hoolikalt valitud sõnadel on suur väärtus ja jõud. Usaldusväärsus on aga Eesti kõige tugevam valuuta ning seda ei ole meil mitte kunagi üleliia.

Teiseks probleemseks prioriteediks saab olema kõik, mis puudutab rahandust ja majandust. On selgusetu, kas jätkub kommunismiehitajalik „tasuta” asjade jagamine või mitte. Viimaste aastatega tekkinud maksupoliitiline udu on hajutamata. Selgusetu on, mis suunas ja kelle kasuks või kahjuks algab pensionisüsteemi rekonstrueerimine. Bürokraatia vohamist ja kõige võimaliku ning võimatu mõttetut ülereguleerimist on juba pikki aastaid, mitme valitsuse kaudu, likvideeritud ainult sõnadega, mitte tegudega. Ja nii edasi.

Järgmised probleemikamakad, prioriteetsuselt üsna lähedal esimesele kahele, on loodava valitsuse peaaegu olematu suhe kõikidesse keskkonna- ja kliimaprobleemidesse. Samuti Eesti demograafiline vetsupott oma karmi tõega.

Koalitsioonlilepingu konkreetsuse nappus on tekkiva valitsuse koosseisu arvestades nii pluss kui ka miinus. Kui erakondade kolmik suudab alati üllatusi pakkuvas argipäevas säilitada samasugust paindlikkust, nagu lepingut kokku kirjutades, siis on tegu plussiga. Niipea, kui algab ümarate lausete tõlgendamine ühe, teise või kolmanda osapoole omakasu poole, on tegu miinusega.