Valimised, kus valija laigib

Päeval, mil uus riigikogu Toompeale tuleb, on valmisplakatid tänavatel tagasi. 26. mai, Euroopa Parlamendi valimiste päev tuleb hooga lähemale, juba sel laupäeval lõpeb kandidaatide registreerimine. Need on ühed kummalised valimised. Põhimõtteliselt oodatakse ju valijalt, et ta ajaks sedakaudu Euroopa Liidu sise- ja ühisasju. Tegelikult avaldatakse neil valimistel pigem meelt, nagu sotsiaalmeedias laikides.

Nii toetas Indrek Tarandit 2009. aastal enam kui veerand valijast ehk 102 460 inimest, põhjuseks protest nn suletud valimisnimekirjade vastu. Keskerakond on teinud traditsiooniliselt korraliku tulemuse oma kantsides Tallinnas ja Ida-Virus. Oma osa on siin mänginud muu hulgas (valdavalt venekeelsete) mittekodanikest valijate võimalus Eesti poliitikas kaasa rääkida. Eurosõbralik Sotsiaaldemokraatlik Erakond sai 2004. aastal võidu, põhjuseks see, et värske Euroopa Liidu riigi Eesti valija tahtis saata Brüsselisse välispoliitilist tarkust – Toomas Hendrik Ilves kogus 76 120 häält.

Mullusügisene Eurobaromeeter näitas Eesti elanike rekordilist 74protsendist toetust Euroopa Liidu liikmesusele Eestis. Kuigi EKRE aseesimees Martin Helme uuringuid ei usu (ETV „Esimene stuudio" 19.03), on kõnealune toetus vast siiski põhjus, miks eurovastased protestijõud pole Euroopa Parlamendi valimistel seni siinmail edu saavutanud. Seekord läheb teisiti, aga valdavalt mitte eurovastasuse tõttu.

EKRE taha koonduvad protestihääled tulevad välja, tagades neile korraliku tulemuse. Arvestades, et kõnealuse erakonna nimekad liidrid peaksid sel momendil olema juba täitev- ja seadusandlikes ameteis, näeme peibutuspartide paraadi. EKRE võib arvestada vähemalt ühe, aga pigem kahe kohaga, eriti kui Eesti saab senise kuue asemel seitse mandaati. (Sõltub sellest, kas Ühendkuningriik lahkub enne 2. juulit EList või mitte.)

Europarlamendi valimisi on iseloomustanud loid valimisaktiivsus (27–44 protsenti), tänavu võib see pigem olla skaala ülemises otsas, kuna enamik erakondi on Euroopa-meelsed ja EKREga teisel pool rajajoont. Paar kohta Reformierakonnale ja koht Isamaale peaks üsna kindel olema.

Küsimus on, kas Keskerakond suudab oma venekeelse valija välja meelitada. Mihhail Kõlvarti võimalik asumine Tallinna linnapea kohale oleks märgiline. Järgneb ulatuslik toetuskampaania linna meediakanalites. Koha võtab Keskerakond kindlasti, sotsid on seekord küsimärk.