Uue valitsuse seitse välispoliitilist riski

2. Loodav Keskerakonna-Isamaa-EKRE valitsus on taasiseseisvunud Eesti kõige eurovastasem valitsus. Isamaa vastustas juba praeguses valitsuses ÜRO rändepakti, mis paljude meie oluliste liitlaste jaoks oli märgilise tähendusega valik. Konfliktis Euroopa Komisjoni ja Poola valitsuse vahel demokraatlike põhimõtete pärast valis Isamaa viimase poole.

EKREle on eurovastasus erakonna DNAs, ehkki nad on kopeerinud oma mõttekaaslasi ega nõua enam otsesõnu EList lahkumist, vaid õõnestavad seda taktikalistel kaalutlustel seestpoolt.

Ühe valitsuspartei eurovastasus ja teise euroskepsis tekitab arvestatava võimaluse Eesti pikaaegse europoliitika muutmiseks, mille kohaselt äärealal asuva väikeriigi huvides on võimalikult ühtne ning tegus liit. Kui Keskerakond allub partnerite survele, langeb Eesti autoriteet oluliste partnerriikide ning uute ELi institutsioonide juhtide silmis. Väiksem usaldusväärsus tähendab erinevalt Poolast väikeriigi jaoks märksa väiksemaid võimalusi oma huve kaitsta.

3. Tänavune riigikogu valimistulemus sarnaneb paljude teiste Euroopa riikide parlamendivalimistega, kus rahulolematus kauaaegsete peavoolu erakondadega suurendas toetus populistidele ning äärmuslastele nii paremalt kui ka vasakult. EKRE edu on Euroopas mõistetav, sest nende mõttekaaslased olid hiljuti edukad näiteks Saksamaal ja Rootsis.

Ent erinevalt EKREst ei võetud nende mõttekaaslasi Saksamaal ega Rootsis valitsusvastutust jagama. Eirati poliittehnoloogilist hetkekasu ning lähtuti demokraatlikest väärtustest. Kui Jüri Ratas kogus seni Euroopa Liidu juhtide hulgas eduka eesistumisega kõvasti isiklikku toetuskapitali paljudes pealinnades, siis EKRE valitsusse kaasamisega võib ta mitmete partnerite silmis olulise osa sellest kapitalist maha mängida, samamoodi, nagu ta kaotas suure osa eestlaste lugupidamise.

4. Keerulisemaks muutunud väliskeskkond nõuab asjatundlikke ministreid, aga nii välis- kui ka kaitsepoliitikas on uue valitsuse pink üsna lühike, eriti kui Jüri Luik peab lubadust uude valitsusesse ministriks mitte minna. Siin on selge riskikoht EKRE, kus on sajandi alguses välisministeeriumist lahkuma sunnitud Mart Helme ning mitu endist kibestunud kaitseväe ja piirivalve tippjuhti, kelle otsuseid võimule pääsenuna võib suunata eelkõige kättemaksuhimu. Neimaiha ei muuda kaitse- või välispoliitika põhialuseid, aga võib käivitada sellise kaadrivahetuse, mis halvab mõnes nn EKRE ministeeriumis töövõime.