Miks Briti parlament lahkumislepet ei toeta?

Kui Briti peaminister David Cameron pani aastal 2016 Ühendkuningriigi Euroopa Liidu liikmelisuse rahvahääletusele, oli ta enne seda Brüsselist välja kaubelnud teatud tingimused. Ei ole mingi saladus, et Cameron lootis sellega vaigistada oma partei konservatiivset euroskeptilist tiiba ja arvas, et see Brexiti rahvahääletus on lihtsalt formaalsus. Et inimesed hääletavad poolt. Oli olemas ainult stsenaarium A, ehkki rahvahääletuse puhul peab olema valmis selleks, et tuleb ka stsenaarium B. 52 protsenti inimestest hääletas Brexiti poolt ja praegu näeme selle tagajärgi. Referendum ei näinud lahkumise võimalust ette.

Kogu Brexit on irratsionaalne. Need argumendid ja vastuargumendid, mis kampaanias kasutusel, olid irratsionaalsed, ei vastanud tõele. Ettevõtjale on muidugi oluline stabiilsus, Brexiti puhul ei tea keegi, mis saab. Konservatiivide hulgas on euroskeptikud, kes soovivad Ühendkuningriigi lahkumist iga hinna eest.

Theresa May valitsus ei ole enamusvalitsust, vaid sõltub koalitsioonipartnerist ehk siis Demokraatlikust Unionistlikust Parteist ehk mängus on Põhja-Iirimaa, kus on hoopis teine vaade. Siit ka põhjus, miks see lahkumisleping ei lähe alamkojas läbi – poliitikute motiivid on väga-väga erinevad. Majanduslik stabiilsus ei pruugi olla selles poliitikas üldse esmatähtis.