Kaja võinuks küünitada kõrgemale

Oleks võinud ju küünitada kõrgemale ja proovida hästi kommunikeerida ambitsioonikamat programmi, oleks hiljem parem kaubelda ja ehk oleks Eesti 200 ka hääled sotside-oravate õuele jätnud, aga mis seal enam teha, head mõtted tulevad alati viimasel hetkel, väga head mõtted liiga hilja.

Kuid kõige suurem viga, mis tehti, oli EKRE välistamine. No milleks see? Veerandi jagu valijaid aastaid välistamine maksis Reformierakonnale juba ühe valitsuse ja nüüd lõigati sama asjaga uuesti näppu. Võib rääkida ju väärtustest ja ­Kaja Kallas räägib ka, kuid siunatud Keskerakonna esimesena valitsusse kutsumine, mille järel korvi saades kosilast valijate tahte eiramises ja šovinismis süüdistamine on juba piisavalt ilmekas, et anda aimu kõnealuste väärtuste allumisest relatiivsusteooriale ja Stenbocki maja seinad võiksid ilmselt nii mõndagi lisada.

Kokkuvõttes on ikka nii, et väärtuste ja valijate tahte absolutiseerimisel peaks eranditult tegema koalitsiooni kõigi riigikokku valitud erakondade vahel ja praktiline reaalsus peab korrektuurid tegema igasse inimese ideaali.

Koostöö- ja muud eelistused võivad ja peavad olema, kuid see ei tähenda, et üks valijatelt mandaadi saanud kandidaat või erakond tohiks öelda, et teistelt valijatelt mandaadi saanud kandidaadil on vähem õigust oma poliitikat ja hääli esindada kui temal.

Või veelgi hullem, öelda, et ühed valijad on teistest kehvemad. Sellised odava populaarsuse nimel välistamised tekitavad ainult pakitsevat vimma ja “lõhestavad ühiskonda”, nagu praegu on moodne öelda ning ei mõju eriti demokraatlikult. Kui need toimuvad aga isiklikel põhjustel, siis seda halvem.

Kindlasti on võimalik, et Kaja Kallas saab veel valitsuse kokku, kuigi selleks on nüüd vaja teha kõva poliitilist kondiväänamist.