Integratsiooni ja siseturismi sümbioosist sünnib tulu

Kasu saaksid sellest noored ise, kohalikud majutusettevõtted, muuseumid ja kultuuriasutused ning söögikohad ja muud teenindusettevõtted ümbruskonnas. Ka riik võidaks sellest, sest paremini integreerunud kodanikkonnast on ainult võita. Eesti teise otsa minemine ning inimestega suhtlemine aitab kaasa sellega, et nähakse, et igal pool Eestis elavad toredad inimesed, kellega on palju ühist. Samuti aitab silmaringi avardamisele oma kodukohast veidi eemale sõitmine tublisti kaasa: tutvutakse ülejäänud Eesti ajaloo, arhitektuuri ja kultuuripärandiga. Seetõttu ei oleks see meede riigile mitte kulu, vaid investeering.

Kuluks ei saa seda pidada ka seepärast, et tegemist ei ole üldsegi mitte kalli meetmega, sõltub muidugi, kui suurele hulgale noortele me soovime sellist võimalust pakkuda. Kuid kui pakkuda sellist võimalust (olla üks nädal tasustatud integratsioonilaagris-haridusreisil) umbes 500 Ida-Virumaa noorele aastas, siis kulu oleks umbes 150 000–200 000 eurot aastas, mis kataks transpordi, majutuse, toitlustuse ja muusemipiletid ning kultuuriprogrammi.

Oluline selle kõige juures on see, et see peab olema järjepidev meede, mis tähendab seda, et kui sellega on juba kord alustatud, siis tuleb sellega ka järjepidevalt tegeleda. Seda seni, kuni vajadus integratsioonireiside järele lõppeb. Negatiivseid tagajärgi sellel meetmel vist olla ei saagi, sest isegi kui keeleõppeline külg jääb loodetust väiksemaks, siis positiivseid emotsioone ei võta miski ära ning ka silmaringi avardumine toimub igal juhul.

Seejuures suudab see meede töötada kahesuunaliselt, sest kui saata Lääne-Eesti noored nädalaks Ida-Virumaale, siis aitab see ka neil palju paremini mõista seda piirkonda, selle rõõme, muresid ja inimesi.

Eesti võib küll tunduda kaardilt väike, kuid ometi on see nii suur, et iga piirkond ja seal elavad inimesed on täiesti omanäolised.