Ära nuta, Vakra!

Ma ei ole Rainer Vakra teadustööd lugenud ja ei taha ka lugeda, sest mida erilist seal ikka saab olla. Vaevalt, et see mingeid põhjapanevaid järeldusi ja elumuutvaid avastusi sisaldab. Kui Rainer Vakra poleks Rainer Vakra, siis ei tunneks selle omaaegse tudengi kirjatüki vastu mitte keegi mitte mingit huvi.

See juhtum viib mõtted sellele, kui palju kogub kõrgkoolide hoidlates tolmu lõpetajate kokku klopsitud sehkendusi, millel pole tegelikult mingit väärtust. Mida üks vaene tudeng ikka erilist leiutab või loob. Enamasti on tegu tüütu kohustusega, mis tuleb kaelast ära saada, kuid akadeemilises maailmas on selline asi juba vana komme. Eks kõike seda tunnetades kujunebki sellisest tööst üks siit-sealt kokkukirjutamine ja ning copy ja paste meetodi kasutamine. Vaevalt, et selline töö ka kirjutaja edasist karjääri silmas pidades mingiks verstapostiks saab. Kujutame ette, et ühel hetkel oleks kõik need teosed kadunud. Kas me jääme millestki ilma, kas me üldse märkaksime nende kadumist?

Kui ma endagi magistritööd meenutan, siis on seda piinlik teha. Oli see üks kaootiline ümberkirjutamine ja ega seal mingit suurt sisu polnud. Ometi sai seegi hinnatud hindele viis, nagu ka Rainer Vakra oma.