Vilepuhuja ei ole pealekaebaja

Ernst & Youngi 2018. aasta pettuseriskide uuringu kohaselt avastatakse ligi kolmandik pettustest vihjete abil. Rahvusvaheline statistika näitab, et see osa kasvab hüppeliselt, kui ettevõtted võtavad kasutusele konfidentsiaalsust ja anonüümsust tagavad vihjeliinid. Kui nii, miks rohkem Eesti juhte vilepuhumist ei prioritiseeri?

Kui eesrindlikud tippjuhid näevad vilepuhumist riskijuhtimise ja sisekontrolli asendamatu osana, teevad teised endale teavitajate reeturiteks tembeldamise ja marginaliseerimisega karuteene. Töötaja peaks olema lojaalne ettevõttele, mitte selle vastu töötama. Lojaalne töötaja aga kaitseb ettevõtte vara, mitte ei õõnesta selle jalgealust.

Kui võtta kasutusele eraldi vihjeliinid, mis tagavad konfidentsiaalsust ja anonüümsust, suureneb vihjete osakaal pettuste avastamisel 30%-lt keskmiselt 46%-ni. Miks?

Muidugi on ideaalne olukord, kui töötaja julgeb avatult ja otse juhi juurde probleemist rääkima minna. Vahel puudutab probleem aga just juhti või ei taha tunnistaja enda nime kuidagi asjaga siduda. Just selleks otstarbeks on hea nimetada sõltumatu usaldusisik (siseaudiitor, personalijuht või jurist) või delegeerida teavituste vastuvõtmine hoopis ettevõttest välja kolmandale osapoolele, nt advokaadibüroole või kompetentsele konsultatsioonifirmale. Tõsielulised on lood, kus nii juhtkonna teemale pühendumuse ja vihjeliinide avamise järel inimesed aastaid kogutud tõenditega lagedale tulevad.

Kindlasti ei tasu end piirata vaid töötajatelt vihjete kogumisega, vaid avada oma ettevõtte vihjekanalid nii koostööpartneritele, hankeahelale kui ka avalikkusele. Lausa kolmandik vihjeid võib tulla väljastpoolt ettevõtet ennast.

Pettuste suurimateks kaotajateks on statistiliselt just väiksemad ettevõtted, mille kahju juhtumi kohta on keskmiselt 200 000 USD – kaks korda rohkem kui üle 100 töötajaga ettevõtetel. Enamikel juhtudel ettevõte kaotatud raha enam ei näe, mistõttu võib juba üks selline juhtum osutuda saatuslikuks.

Samuti on selge, et väiksemas ettevõttes ei ole mõistlik sisse seada ülikeerulisi süsteeme. Küll aga tuleb arvestada, et väikeses kollektiivis on teavitaja isikut teistel kergem tuvastada, mistõttu on teavitaja kaitsel ja uurimise diskreetsusel veelgi suurem tähtsus.