Kas pesta oma äri roheliseks?

Kaheksakümnendate aastate lõpus tekkinud termin „rohepesu“ on tänaseks juba nii mõnelegi eestlasele tuttav, kuid enamikule on see sõna ning selle tähendus siiski võõrad. Terminit hakati kasutama ettevõtete kohta, kes kasutasid enda reklaamimiseks rohelist mõtteviisi, kuid tegelikkuses püüdsid oma varjukülgi heaks rääkida – roheliste tegudeni ei jõutud kunagi. Inglise keeles on selle kohta väga tabavalt öeldud talking but not walking. Eesti keeles sobiks sellist tegevusetust iseloomustama vanasõna „Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“. Nunnude karupoegadega poseeriv ilutööstuse juht, kes lubab ettevõtet reklaamides järjekordsesse mõmmifondi hulgaliselt raha anda, kuid oma kreeme katsetab loomade peal südamerahuga edasi, on klassikaline üheksakümnendatest pärit rohepesu näide.

On üsna arusaadav, et vastutustundlikkus ja sellega kaasnev imago võlub eelkõige neid ettevõtteid, kelle äris on palju keskkonnariske või mille kaudu pakutakse teenust, kus piir piltlikult öeldes hea ja halva vahel võib olla üsna õhuke. Nii mõeldakse vastutustundlikkusele hoopis rohkem näiteks kiirlaenu pakkuvates krediidiettevõtetes, kus inimestele raha kõrge intressiga välja laenatakse, aga ka keemiatööstustes, kus jääkproduktid võivad kergesti keskkonna ohtu seada. Selliste ettevõtete riskid oma tegevusega kellelegi halba teha on suured. Siinkohal rõhutan, et ongi väga õige, et suurema riskiga ettevõtted vastutustundlikkusele mõtlevad. Nende eeskuju võiks järgida kõik, kellele täna tundub, et riske justkui polegi.

Väikesel äril, mis toodab näiteks küpsiseid ja leiba, ei lasu nii suurt vastust – ehkki mingil hetkel võivad ka pisikese pagariäri kliendid hakata uurima, kust nende lemmiksaiakeste jahu ikkagi tuleb ja kas varavalges tööle tuleva pagari pere eest on ka hoolt kantud? Ja üleüldse – mida teeb see väike leivaäri oma toidujääkidega? Selles, et taolised pärimised tulevad ühel päeval kõigile ettevõtjatele, pole mingit kahtlust.