Säästmine on õnne alus

Sissetulekute kasv ei tee õnnelikuks. Selle mõju on lühiajaline, sest koos sissetulekutega kasvavad ka vajadused. Seetõttu polegi jõukas see, kes teeb suuri kulutusi, vaid see, kes säästab. Olenemata sissetuleku suurusest on kõikide võimalused soovidest väiksemad.

Tegemata kulu on aga tulu, mis võimaldab teenida lisatulu. Kulutustega seevastu kaasnevad lisakulud. Suurema eluaseme, kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamine kasvatab kulusid, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskulude (intressid ja muud laenulepinguga kaasnevad kulud) kasvus või mingis muus väljaminekus.

Seetõttu on säästmine väga oluline. Seda nii riigi kui üksikinimese tasandil. Suhtumist säästmisse võib jagada kolmeks: ei säästa (kulud võrduvad teenitud tuluga); säästavad (mingi osa tuludest pannakse kõrvale); kulud ületavad tulusid (kasutavad laenuraha).

Laenamisel kasutatakse tulevaste perioodide tulusid, mis ahendab tulevasi võimalusi. Vähendab ju laenuraha kasutavate rahaliste vahendite kogusummat. Tulevased kulutused on intresside ja laenulepiguga kaasnevate muude kulude võrra väiksemad. Säästmisel on vastupidine tagajärg.

7,2% aastatootluse korral kahekordistub säästetud summa 10 aastaga. Väiksema tootluse korral pikema aja jooksul, suurema tootluse korral lühema aja jooksul. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8-kordseks, 40 aasta möödudes juba 16-kordseks, seejärel 32-kordseks. 10%-lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11-kordsed, 22-kordsed ja 44-kordsed. Aeg on raha.

Säästudele makstavad intressid on kavutrendis. USA keskpank (FED) tõstis intressimäära 2,5 protsendile. 2019. aastal jätkatakse intresside kasvatamist. Ka Euroopa Keskpank sätib ennast intresside tõstmise stardipakkudele. Negatiivne intress ei kesta igavesti. Mäletan aegu, mil Eesti krooni hoiustele maksti 18protsendilist intressi aastas.

Elukvaliteedile antakse hinnanguid lõpuaastatel. Õnnelik on elu, mille ka teine pool on muretu.

Konservatiivsus kulutuste tegemisel ja järjekindlus säästmisel tagavad pikemas perspektiivis suurema rahuolu. Säästmist tuleb õpetada, seda tuleb propageerida ja innustada. Riigi tasandil propageeritakse paraku hoopis kulutamist. Kulude kasvatamine soodustab küll majanduskasvu, kuid see ei tohiks olla eesmärgiks omaette. Rahatähtede juurde trükkimine, säästudele makstavate intresside vähendamine ja nende maksustamine ei innusta säästmisele.

Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasvu taga ajamine meie tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, korruptiivne ühiskonnakorraldus, monopoolsus ettevõtlusmaastikul jmt) pole õige. Tuleb säästa ja investeerida, mis võimaldab ohjata toimetulekuraskustes olijate arvu ja ebavõdsuse kasvu ühiskonnas.

Ka ühe sendi säästmisega võib teenida miljoneid. 100protsendilise tootluse juures päevas kasvaks sendi väärtus kuuga 10 miljonile. Tegemist on küll ebareaalse ootusega, kuid näide kinnitab, et ka sendi säästmine on oluline. Summast olulisem on lähenemine.

Meenub aastate tagune uudis IKEA miljardärist omaniku elustiilist, kes sõitis rongis pensionäri sooduspiletiga ja käis igapäevatoitu ostmas oma firmaketti kuuluvas kaubamajas. Säästvat suhtumist nõudis ta ka oma ettevõtete töötajatelt. IKEA ülemustel polnud lubatud kasutada isegi taksot lennujaamast kohtumisele sõitmiseks. Selleks tuli kasutada ühistransporti. Meie riigi esindajad sellise lähenemisega ei lepiks.