Lisandväärtus ei näita kõike

Praktikasse tulles tekiks paratamatult küsimus, kas a) oleks võimalik luua ainult niisuguseid ettevõtteid, kus lisandväärtus ettevõtte kohta oleks maksimaalselt suur või b) suunata ühiskonda majandusarengus sellele teele, kus üldise valdkonna mõistes luuakse palju lisandväärtust. Kas selliselt suunatud majanduspoliitilistel võtetel võiks olla oma mõju riigi sotsiaalmajanduslikule arengule?

Suure lisandväärtusega ettevõtteid vaadates võiks ju teoreetiliselt luua palju traadita sideteenuse osutamise ettevõtteid ja lisandväärtuse tootmine ühiskonnas kasvaks kiirelt. Kui süveneda teemasse arve vaatamata, siis on kohe selge, et sideteenuseid saab osutada teistele majandussubjektidele ja niisama selle teenusega (ilma, et neid keegi tarbiks) majandusruumi täita ei ole mõtet. Ilmselgelt on selles valdkonnas turul lagi ees ja kui ei suudeta valdkonna teenuseid suures mahus eksportida, siis sideteenuste ettevõtluse kunstliku turgutamisega tegelikult majandusse palju lisaväärtust luua ei saa.

Riigi tasandil on kõige suurema lisandväärtusega valdkond enda või renditud kinnisvara üürileandmine või käitus. Ka siin ei saa loota, et lisandväärtust saaks luua ainult selle valdkonna laiendamise abil. Kogu majandusruumi tegevus (või väga suur osa sellest) ei saa olla kinnisvara väljaüürimine. Keegi peab seda ka üürile võtma ja tegelema ühiskonnas millegi muuga, et selle kinnisvara eest tasuda. Seega ei saa kogu majandusruum elatuda teineteisele kinnisvara rentimisest.

Lisandväärtuse suurendamine on oluline ja sellega tuleb kaasa minna, kuid siingi on piirid. Toode või teenus annab lisandväärtust siis, kui see ära ostetakse. Suurt lisandväärtust tootvasse majandusvaldkonda uute ettevõtete loomine ei aita kaasa sellele, et ühiskonda tekiks rohkem lisandväärtust. Saavutamaks sügavamat arusaamist sellest, kuidas majandusse lisandväärtus tekib ja milline on seda loovate tootmisharude või üksikute ettevõtete ärilise arengu dünaamika, on vaja lisandväärtust kõrvutada teiste asjakohaste majandusnäitajatega.

Allikas: Eesti Statistika Kvartalikiri 4/18