ASK – asukohast sõltumatu kindlustus diginomaadidele

Paljudel riikidel, ka Eestil, seisavad lähikümnenditel ees tõsised demograafilised väljakutsed, mis riigieelarve kontekstis tähendavad muret sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkuse pärast. Harjumuspärane töölkäijate ja pensionäride 2 : 1 suhe, mis 20% pensionimaksu korral (teiste sammasteta) võis tähendada keskmisest palgast 40% vanaduspensioni, jääb selgelt minevikku. Massimmigratsioon, mis seda proportsiooni stabiilsena hoiaks, selle parandamisest rääkimata, ei ole ei ega saa küllap ka lähiajal meie tegelikkuseks põhjustel, mis jäävad selle artikli raamest välja. Ka iibe jõudsat paranemist kõvasti üle rahvastiku taastootemäära on keeruline prognoosida.

Samal ajal on jõudsalt arenemas digimajandus, mis toob töösuhetesse enneolematut paindlikkust – väga paljud töötajad saavad otsustada ise, kuidas, kus ja millal nad tööd teevad. Ja nii ongi, et juba 2015. aastal hinnati diginomaadide arvu maailmas ligi 60 miljonile, mis on tillukese Eesti kogu töötajaskonnast pea sada korda enam, aga aeg on edasi läinud ja neid inimesi on juba rohkem.

Mida selline kindlustus tähendaks? Kõigepealt tuleb kokku leppida, et kui midagi teha, siis ainult aktuaarselt pädevalt – teisisõnu ei saa siin olla mingit ristsubsideerimist riigi teiste tuludega ning süsteemi kulud ja väljamaksed ei tohi ületada sissemakseid. Teiseks võiks aga eesmärgiks võtta, et see oleks isegi plussis, millest oleks kohe kasu meie oma inimestele ja meie haigekassa ja pensionikindlustuse eelarvele.

Diginomaadidel oleks Eestile sotsiaalkindlustusmakset tasudes õigus ravikindlustusele ja tulevikus ka pensionile, kui nad on piisavalt kaua seda makset maksnud. Meilgi, kes me Eestis elame, tekib õigus pensionile vaid 15aastase staaži korral ja sama võiks pakkuda ka teistele. Ravikindlustuse puhul oleks tähtaeg mõistagi lühem, kuigi kindlasti mitte meie tavapärane 14päevane ooteaeg.

Kui suur peaks olema ASK makse, on juba analüüsi küsimus. Kuid selge on see, et kui kindlustusega kaetud inimeste arv ei ole piiratud üksnes meie residentidega, on 2 : 1 suhte hoidmine või selle parandamine nt 3 : 1-le ehk lihtsam ning see parandaks meie sotskindlustusfondide seisu kohe.

Riikliku pensionikindlustuse võlu on põhimõttes, mida ingliskeelses kirjanduses tuntakse pay-as-you-go (PAYG) mõiste all. See võimaldab finantseerida kohustusi jooksvatest maksetest, luues solidaarsussüsteeme, mitte aga rahastada enda tuleviku kohustusi oleviku säästudest. Samas see eeldab, et ka tulevikus on piisavalt maksjaid, mida praeguseid diginomaadluse trende arvestades võiks pidada väga tõenäoliseks.

Võimalik on ka selline lähenemine, et diginomaadide maksetest läheb pool PAYG süsteemi ja teist poolt säästetakse tulevikumakseteks. Ka see korraldus vajab edasist analüüsi. Kindlasti konkureeriksime sedasi investeerimisfirmadega ja vabatahtlike pensionifondidega, aga see on juba iseküsimus, kes usaldab rohkem Eesti kui stabiilse õigussüsteemiga Euroopa Liidu liikmesriigi pakutavaid lahendusi ja kes eraomandis olevaid fonde.

Ravikindlustusena saaksime pakkuda neile, kes kindlustuse endale ostavad, Eestis haigekassa kaudu rahastatud teenuseid, kuid arusaadavalt haigusraha pakkuda ei saaks, sest puuduks igasugune kontroll selle õigustatuse kohta. Samas, nii kaua kui maksjad viibivad välismaal, saame neile koostöös erasektoriga pakkuda sama makse eest reisikindlustust, mis ägedad haigestumised ära kataks.

Ka praegu pakutakse pikaajalist reisikindlustust kehtivusega kogu maailmas väga hea hinnaga, mis jääb inimese kohta 50–60 euro piiresse terve aasta kohta, ja võimalik, et riigi hulgi ostetud kindlustus oleks veelgi odavam. Seda ideed on võimalik edasi arendada ka mõne nn saatkond-haigla projektiks näiteks Singapuris, São Paolos ja Kaplinnas, kus ravi oleks kaetud haigekassa poolt ja kuhu saaks pöörduda mõne tõsisema haigestumise puhul ilma, et peaks Eestisse reisima.

Ka siin konkureeriksime erasektori kindlustusfirmadega, kuid mõistagi oleks riigi pakutav ravikindlustus paljudel juhtudel eelistatum, sest kriitiliste haiguste puhul on erakindlustuse hüvitis pea alati piiratud kululaega, ent riiklikel süsteemidel neid olla ei tarvitse.

ASK eesmärk on kasvatada meie majandust ja sotskindlustuse eelarvet, rahuldades ehk esimese riigina maailmas sotsiaalkindlustuse nõudlust teenusena, mitte aga kohustusena, ning kasvatamata seejuures füüsiliselt meie rahvastikku paljukardetud migratsiooni arvel.