Miks me kõiki inimesi jälitame?

Sideandmete valimatu ja kõikhõlmav säilitamiskohustus on lausjälituse üks viise, sest see kehtib eranditult kõigi kohta. Pole tähtis, et andmeid säilitavad teenusepakkujad või et nendele ligipääsuks on vaja eraldi sammu. Ainuüksi taoline säilitamine kujutab endast isikuandmete töötlemist ning seetõttu on see isikuandmete kaitse õiguse ja privaatsusõiguse intensiivne riive.

Sideandmetega saab luua inimeste igapäevasest käitumisest ja suhtlusringkonnast detailseid profiile, mis võimaldavad inimeste õigust privaatsusele riivata samaväärselt või enamgi kui kõnede või andmeside sisu säilitamiskohustus. On mõeldamatu, et säilitada tuleks kõigi inimeste kõnede või andmeside sisu, seega ei tohiks säilitada ka sellega seonduvaid metaandmeid.

Igasugune isikuandmete töötlemine on seotud riskiga, et isikuandmetele pääsevad ligi mitte ainult õiguskaitseasutused, vaid ka kurjategijad või välisriikide luureasutused. Lisaks ei arvesta laussäilitamine selliste olukordadega nagu konfidentsiaalsuskohustus advokaadiga suhtlemisel või vilepuhuja- ja allikakaitse.

Edward Snowdeni paljastused ja teised maailma ajakirjanduses laialt kajastatud juhtumid on näidanud, et ka riikide julgeolekuasutused ise on lausjälitustehnoloogiaid kasutanud ebaproportsionaalselt ja viisil, mis on vastuolus inimõiguste kaitse reeglitega.

Demokraatlikus õigusriigis on julgeoleku tagamine võimalik kõige paremini õiguskaitseasutuste ja ühiskonnaliikmete koostöös. See koostöö rajaneb ühiskonna usaldusel, sealhulgas sellel, et riik ei väärkasuta neile antud õigust inimesi jälitada ega venita selle kohaldamist liiga laiaks. Õiguskaitseasutuste jälitustegevus peab olema eesmärgipärane, selgelt, täpselt ja detailselt reguleeritud ning selle üle peab toimima tõhus järelevalve. Praegune Eesti õigusruum nendele nõudmistele ei vasta, tunnistavad nii justiitsministeerium kui ka õiguskantsler.

Vajadust lausjälituse järele ei peaks demokraatlikus õigusriigis üldse olema. Raskete kuritegude toimepanijad ning terroristid on üldiselt lausjälitusest teadlikud ning kasutavad seetõttu selle vältimiseks erinevaid meetodeid (näiteks VPN-teenused, Tor jne). See tähendab, et lausjälituse ohvriks sattuvad eelkõige tavakodanikud, kellel pole sageli teadmisi lausjälituse ulatuse ega enda õiguste kaitse võimaluste kohta, või pisisulid, kelle puhul lausjälituse kasutamine pole proportsionaalne.

Laussäilitamist peab ebaseaduslikuks ka ÜRO inimõiguste ülemvolinik, kes on oma aruandes ÜRO peaassambleele soovitanud riikidel üle vaadata seadused, et need ei seaks telekommunikatsiooniettevõtetele ja teistele ettevõtetele kohustust säilitada valimatult ja kõikehõlmavalt sideandmeid.