Uued riskid Eesti pangandusturul

Piisavalt suure klientide arvu ja korraliku kasumlikkusega Rootsi pankade Swedbanki ja SEB üksuste ning nišiteenust pakkuvate välispankade filiaalide kõrval on viimastel aastatel esile tõusnud ka mitu kodumaist väikepanka, nagu LHV, Bigbank, Inbank ja Coop Pank (endine Krediidipank). Nende aktiivsus klientide kaasamisel ja laenude pakkumisel on suurendanud nende laenuportfelli ja elavdanud konkurentsi eelkõige tarbimislaenude pakkumisel ja väikeettevõtete rahastamisel. Majanduse rahastamise jaoks on see hea. Teisalt suurendab see riske, kuna tarbimislaenud moodustavad laenuportfelli riskantseima osa.

Hoopis vastupidi on seis eluasemelaenuturul, kus seni tegutses aktiivselt neli panka, aga nüüdseks on üks pank eluasemelaenude pakkumise üldse lõpetanud ja teine eluasemelaenude andmist piiranud. Muutunud turuolukorda peegeldavad veidi kasvanud intressimäärad. Seni on kaks suurimat turuosalist ja vähemal määral ka mõni väiksem pank siiski suutnud laenunõudlust rahuldada ning eluasemelaenuportfell on kasvanud ligi 7 protsenti aastas.

Need muutused on parandanud eelkõige väiksemate ettevõtete rahastamisvõimalusi. Turuosade ümberjagamine ja uute klientide otsimine loob ühelt poolt ettevõtetele uusi võimalusi, kuid teisalt nõrgestab ajaloolist lojaalsusel põhinevat suhet panga ja kliendi vahel. Eelkõige puudutab see ettevõtteid, kes peavad laenude refinantseerimisel või projektide rahastamisel uuele pangale enda laenukõlblikkust tõestama. Pankadel on rohkem võimalusi kliente valida ja küsida neilt kõrgemat laenuintressi. Laenude kättesaadavus peaks aga säilima kõigis ettevõtlussektorites.

Oluliselt on muutumas ka pankade rahastamine, mis seni on põhinenud valdavalt kohalikel hoiustel ja emapangalt saadud laenudel. Osa panku on otsimas võimalusi kaasata eraisikute hoiuseid teistest Euroopa Liidu riikidest, kasutades selleks uudseid internetiplatvorme. Uus – või tegelikult taasavastatud vana – rahastamisvõimalus on võlakirjade emiteerimine. Selline rahastamismudel muudab aga Eesti panganduse tundlikumaks rahvusvaheliste võlakirjaturgude ja ka maineriskide suhtes. Selle näiteks on Luminori pikaajalise võlakirjaprogrammi raames korraldatud rahvusvaheline võlakirjaemissioon, kus rahvusvaheliste investorite huvi jäi üsna tagasihoidlikuks, sest samal ajal puhkes Danske rahapesuskandaal. Seega pankade rahastamine mitmekesistub, kuid sellega kaasnevad uued riskid.

Koos rahastamisallikate ümberkujundamisega muutub ka pankade juhtimisstruktuur. Näiteks Luminori peakorter luuakse Eestisse ning teistes Balti riikides tegutsetakse filiaali kaudu. Sellisel juhul vastutavad Läti ja Leedu üksuses toimuva eest Eesti peakorter ja järelevalveasutused ning Eesti pangandussektori stabiilsust mõjutavad oluliselt sündmused Läti ja Leedu majanduses ja panganduses. Lisaks oleks väljakutse Luminori ja keskpanga jaoks see, kui rahvusvahelisi turge peaks tabama sarnane olukord nagu pärast Lehman Brothersi pankrotistumist, kus rahvusvahelised rahaturud usaldamatuse tõttu enam ei toiminud. Kuigi muutused pangandusturul loovad täiendavaid arenguvõimalusi, suurendavad need ka riske. Sellega peavad finantsinspektsioon mikrojärelevalve asutusena ning Eesti Pank keskpanga ja makrojärelevalve asutusena enda tegemistes arvestama.

Kokkuvõttes muutub meie pangandussektor nii rahvusvaheliste finantsturgude arenguga seotud riskide kui ka maineriskide suhtes haavatavamaks. Samas konkurents peaks väikeettevõtetele ja eraisikutele lühiajaliste laenude andmisel suurenema. See paneb keskpanka mõtlema uute riskide peale.