Kultuur ees, majandus järel

Üha enam süveneb mus veendumus, et enne, kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus päris kinni panna, võiks proovida teda reorganiseerida nõnda, et ressursid, mida sealt läbi pumbatakse, rakendataks suures osas teenima Eesti kultuuri ekspordi huve. Sest sellest on meie majandusele märksa rohkem tulu kui juhuslikult helesinise toru äärde sattunud ja häid projektikirjutajaid palganud firmakeste poputamisest.

Kultuuriministeerium panustab rahvusvahelistumisse aastas ca 1,1 miljonit eurot. Sellest ligikaudu 650 000 on taotlusvoor “Eesti kultuur maailmas”, lisaks teised erinevad toetused ja lepped. Näpuotsaga (130 000 eurot) lisandub siia välisministeeriumi antavaid vahendeid, mis enamasti piirduvad kõrvaltegevuste (siiski vajalike kõrvaltegevuste) toetamisega. Kaks viimast aastat on seoses ELi eesistumise ja EV juubeliga olnud erilised, me kultuuri on maailmale tutvustatud enam kui 2 miljoni riikliku euro eest aastas. Juubel saab aga otsa. Kaob ära ka riigikantselei juures olnud ametkondadeülene koordineerimiskeskus, mida vedas Jorma Sarv, kelle sildade ehitamise oskus erinevate ministeeriumide ja EASi vahel oli muljetavaldav.

Meie viimaste aastate edulood annavad ägeda stardipositsiooni: Eesti kunsti näitused ei toimu mitte enam tolmustes raekodades või nurgatagustes galeriikestes, vaid tõesti esinduslikes näitusepaikades, tänavu on kõige kolme maailma juhtiva animafilmifestivali fookuses Eesti, NO 99 pälvis Euroopa teatri auhinna ning teeb aktiivseid ringreise, meie raamatud olid võimsalt esindatud Londoni messil, von Lõngus on kolinud Tartust Viini. ERSOst, filharmoonia kammerkoorist ja perekond Järvidest ma ei räägigi.

On ka mõned suurepärased näited riigi ja erasektori koostööst kultuuri ekspordi vallas: Enn Kunila kollektsiooni välisnäitused, Margus Linnamäe ja Armin Kõomäe rahastatud kirjandustõlked, eratoetuse abil teoks saanud Peeter Vähi oratooriumi esitamine Shanghais, ERSO esinemised Gruusias ja Armeenias, kiitust väärib Meelis Kubitsa järjepidev kultuuridiplomaatia.

Võib öelda, et me oleme laineharjal ja nüüd on otsustav hetk – kas liugleme koos selle harjaga edasi või laseme end taas rullida merepõhja lähedusse, kust väljapaistmise võimalused on minimaalsed. Arvestagem, et meiesuguseid on maailm täis, kõik nad otsivad tähelepanu ja armastust.

Viimastel aastatel paljusid rahvusvahelisi kultuuriprojekte koordineerinud Jorma Sarv soovitab meil endilt küsida kaks küsimust.