Eesti väikeinvestori õudusunenägu

Ehk ei peaks me rahulduma 2001. aastal riigikogust tulnud küsitava kvaliteediga? Äkki siiski on nii, et aastatepikkune väikeaktsionäride väntsutamine kohtus ei sobi kokku põhiseaduse mõttega ning aktsiate ülevõtmisel peaks õiglane ja kohene hüvitis laekuma kohe? Ehk siiski ei peaks väikeaktsionärid saama nuhelda seadusandja läbimõtlemata töö tõttu?

See lugu algab juba 1992. aasta suvel. Rahvahääletusel võetakse vastu Eestis Vabariigi põhiseadus. Iga eestlane saab rahuliku südamega õhtuti magama minna. Ta teab, et põhiseadus kaitseb igaühe omandit ning lubab seda omaniku nõusolekuta võõrandada ainult õiglase ja kohese hüvituse eest.

Kätte jõuab 2001. aasta. Riigikogu menetleb väärtpaberituru seaduse eelnõud. Menetluse käigus lisatakse eelnõusse kiirkorras ka äriseadustiku muudatused, mis võimaldavad suuraktsionäril võtta rahalise hüvitise eest üle väikeaktsionäridele kuuluvad aktsiad. Riigikogu istungil kommenteerib rahanduskomisjoni liige Liina Tõnisson: „Praegu ei ole me võimelised seda seadust sügavamalt läbi töötama ja sellepärast oleme paratamatult sunnitud leppima selle kvaliteediga, mis me täna teie ette toome. Et see seadus vajab edaspidi, elu arenedes, täiustamist, on kahtlemata selge. See on paratamatu. Aga ma ei hakka prognoosima, missugustes kohtades ta seda täpselt vajab, eks elu näitab.“