Trump ja Eesti sisalik

Trump kujutab endast kahel jalal kõndivat õppetundi institutsioonide tähtsusest. Sel kuivalt kõlaval, peaasjalikult mitmuses kasutataval sõnal on võtmetähtsus, et seletada korraga, kuidas Trump võimule tuli ja mida ta võimuga (mitte)korda saadab.

Trumpi tõstis võimule protest liberaalsete institutsioonide vastu USAs. Piisav osa USA valijatest oli valmis lööma käega poliitilisele süsteemile Washingtonis, selle reeglitele, väärtustele ja traditsioonidele. Trump omakorda lõhub institutsioone palju suuremal skaalal, tirides USAd välja II maailmasõja järel loodud rahvusvaheliste institutsioonide vundamentidest.

Võimalik, et Trumpi eesmärgid on kitsalt sisepoliitilised. Institutsioonide lõhkumine on tema jaoks võitev valimisstrateegia. Seda mitte üksnes presidendile endale. Trumpi populaarsus vabariiklastest valijate seas on 80% lähedal ning vabariiklaste senaatorid ja kongresmenid on oma valimisšanssides üha sõltuvamad Trumpi patronaažist. 

Strateegiline probleem Eesti jaoks on tulev USA kaubanduskonflikt Saksamaaga. Saksamaa tahab oma autotööstuse ja laiemalt kaubandushuvide kaitseks mobiliseerida Euroopa Liidu. Pole erilist kahtlust, et Trump on ära tabanud, millist hooba kujutab tema jaoks endast Ida-Euroopa julgeolekupoliitiline haavatavus. Selle hoova rakendamine Tallinnale, Riiale, Vilniusele ja Varssavile on vaid aja küsimus. Viimastel tuleb valida: kas Saksamaa ja EL või USA ja NATO.

Veel suurem probleem on muidugi, et sellinegi valik pole parem halvast unenäost. NATO pole mõeldav ilma Saksamaa ja Prantsusmaata. Trump on juba asunud tegema Saksamaa elu kibedaks alliansi enese sees, nõudes kaitsele praegu veidi üle ühe protsendi SKTst kulutavalt riigilt panuse kiiret kahekordistamist. Poliitiliselt on see Berliini jaoks võimatu.

Kui üritada tõrvapotis meetilka leida, võib sellena näida USA uus rahvusliku julgeoleku doktriin, mis Trumpi enda juhtimisel määratleb riigi strateegiliste konkurentidena Venemaa ja Hiina. Eesti poolt vaadatuna tuleb arvestada ühega, et strateegiline konkurents USA ja Venemaa vahel ei tähenda, et konkurents oleks ühtmoodi absoluutne ja põhimõtteline igal pool. Trumpi diilitegemise kunst loob automaatse eelduse, et laual on vähem ja rohkem olulisi panuseid. Balti riigid, strateegiliselt kiretult vaadates, ei ole Washingtonile mitte strateegiline väärtus, vaid koorem.

Trump on korduvalt öelnud, et tahab teha diili Vladimir Putiniga. Ma usun, et meiegi kaitseplaneerijad panid tähele, et diil Põhja-Korea Kimiga näeb ühe esimese kompromissina ette USA loobumist ühismanöövritest Lõuna-Koreaga kui liiga „provokatiivsetest“. Pole mingit põhjust arvata, et Putiniga tehtava diili osised ja tingimused oleksid põhimõtteliselt erinevad Korea omast.

Olukorras, kus NATO tugijõud Baltikumis ei ole mitte püha liitlassuhte kehastus, vaid ülijõu juhi kapriisi funktsioon, suureneb vältimatult strateegiline ebakindlus piirkonnas. Teiste sõnadega: kliima destabiliseerub.