Kütuseaktsiisi lahjendamine automaksuga

Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov mängis eelmisel nädalal kütusekonverentsil automaksu ideega. Asekantsleri sõnul võiks valitsus kütuse aktsiisitõusude asemel hoopis automaksu kehtestada.

Sellise maksu õigustuseks toodi järgmised argumendid: autot pole võimalik kord nädalas või kuus Lätti viia, Eesti linnastumise määr on kõrge ja ühistranspordi olemasolu tõttu ei pea leibkond pidama kahte või kolme autot, maainimesed maksaks kütuseaktsiisi enda pikkade otsade sõitmiseks rohkem, kui võimalikku automaksu. Samas märkis asekantsler lõpuks, et tegemist oli teoreetiliste võimalustega, mida saanuks praeguste aktsiiside asemel teha.

Võimalik, et automaksu ideega vaid koketeeritakse. Samas, ühel või teisel kujul on see maks paljudes Euroopa riikides kehtestatud, OECD soovitab seda Eestile ja automaksu ei ole unustatud, seda kas eitades või jaatades, ka meie poliitilistes maksudebattides. Seega näib, et küsimus ei ole selles, et kas automaks tuleb, vaid et millal ja milline see tuleb. Küsimus on täpsemalt selles, et kui millalgi peaks automaks tulema, kas siis jälle astub ellu selline maks nagu 2018. a kehtima hakanud sõidukite erisoodustus – lihtne ja ebaõiglane nagu habememaks.

Kui aga ikkagi mängida automaksu ideega, siis võiks kahelda selles, et kas tõepoolest ei ole võimalik autot viia kord nädalas või kuus Lätti. Kütust tuuakse ju Lätist autoga ja auto registreerimine Lätis ei ole eestlastele  keelatud. Eesti linnastumise määr on kõrge, kuid regionaalarengu mõttes ei ole see võib-olla olukord, mida riik peaks või tahaks kivisse raiuda. Maainimeste autosõitude maksukoormus peaks kindlasti langema, kuid selle saavutamine eeldab väga hästi läbi mõeldud kütuseaktiisis ja automaksu vahelist suhet. Maapiirkondade autosõit on tihti tingitud ühistranspordi puudumisest, mitte vahemaade pikkusest.

Seega on siin risk, et automaksuga tõuseb maainimeste maksukoormus veelgi. Autoga seotud maksud ei peaks muutuma mitte-linnastunud inimeste trahviks. Samuti tuleks arvestada automaksu ideega mängimisel seda, et auto kui omandi väärtuse mõõtmisel ei ole õigeks ja täpseks mõõdikuks mingi üks ja ainus kriteerium. Teadupärast 2018. a jõustunud muudatuse kohaselt võetakse sõidukite erisoodustuse väärtuse arvutamisel aluseks sõiduki võimsus. Soodustava kriteeriumina mõjub sõiduki vanus. Samas ei arvestata sõiduki mõju keskkonnale või selle tegelikku väärtust. 

Kokkuvõttes, kui riik leiab, et tänane maksusüsteem ei tööta optimaalselt ja mõeldakse uute lahenduste peale, siis paruka-, akna-, korstna-, katuse-, silla- jne keskaegsete maksude lihtsus on küll hea mõõdupuu, kuid maksumaksjate võrdse kohtlemise tagamine ja uue ebaõigluse vältimine saab automaksu puhul väga suureks väljakutseks.