Eesti pääses ID-kaardi kriisist odavalt

Küberturbe valdkonna turumaht ületab paari aasta pärast 200 miljardi dollari piiri. See tähendab, et ettevõtted ja riigiasutused kulutavad kokku 0,25% ülemaailmsest majanduse koguproduktist, et tunda ennast turvalisemana ja maandada riske. Hinnanguliselt kasvab see number üle 10% aastas, sest üha enam tarbijaid nõuab turvalisemaid kodumasinaid, valvekaameraid ning muidugi ka riigi infosüsteeme.

Kuigi küberhügieenist räägitakse praegu rohkem kui kunagi varem, ei võta kõik seda valdkonda ühtmoodi tõsiselt. Halvaks näiteks lähiminevikust on USA krediidireitingute pakkuja Equifax, kelle kaudu lekkisid aastate jooksul 148 miljoni USA inimese delikaatsed isikuandmed. Ameerika Ühendriikides piirdub digitaalne identiteet enamasti nime, aadressi ja sotsiaalkindlustusnumbri komplektiga – nende andmete alusel saab varastada inimese identiteedi, võtta laenu või tellida krediit- või valijakaarti – ja just sellised komplektid 45% USA elanike andmetega lekkisid Equifaxi kaudu.

Meie standardite järgi hinnates olid andmed turvatud väga primitiivsete vahenditega. Eesti ID-kaardi kriisi eristab Equifaxi juhtumist see, et meil oli andmete turvalisus tagatud väga keerulise lahendusega. Sellest hoolimata avastati riistvaratootja viga, mis muutis ID-kaadi andmete lahtimurdmise teoreetiliselt võimalikuks. Kasutusel oleva krüptovõtme murdmine toore jõuga oleks olnud aga nii energiamahukas, et see lihtsalt ei oleks olnud vaeva väärt. Ka siis mitte, kui seal taga oleks olnud kogu Equifaxi andmevaramu ja veelgi enam ID-kaardi süsteemi puhul, kus lahtimurdmine andnuks ligipääsu vaid digitaalsele isikutuvastusele ja allkirjale, mis mõlemad on kasutusel ja oluliselt lihtsamini võltsitavad füüsilises vormis.