E-oskused suure edu alusmüüriks

Üks meile lähemaid ja juhuslikult ka ilusamaid edetabeleid on Euroopa Digital Economy and Society Index 2017 (DESI), kus Eesti asub majanduse ja ühiskonna digitaliseerituselt 28 liikmesriigi seas 9. kohal. See on üle keskmise, kuid annab ka väikese ninanipsu.

Kui DESI hindab Euroopa Liidu riikide digitaliseerituse praegust taset, siis Lausanne’i ülikool IMD on koostanud digitaalse konkurentsivõime edetabeli, kus hinnatakse rohkem digitaalset potentsiaali majanduse ja ühiskonna veelgi edukamaks muutmiseks. IMD võrdleb küll rohkem riike kui Euroopa Liitu kuulub – kokku vaadeldakse 63 riiki. Selles edetabelis on Eesti alles 26. kohal. Vaid Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes on sama edetabeli põhjal Eesti koht 11. Eestist eespool asuvad Skandinaaviamaad ja Soome, Belgia, Holland, Luksemburg, Suurbritannia, Iirimaa, Saksamaa ning Prantsusmaa. Mille poolest on siis teised riigid meist konkurentsivõimelisemad?

Eesti konkurentsivõime üheks suuremaks puudujäägiks mõlema indeksi järgi on digilahenduste integreerimine ärisektorisse. Alajaotustest võime leida, et madalaimad hinded on järgmistes kategooriates: loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika erialal kõrgkooli lõpetanute arv, sotsiaalmeedia kasutamine ja elektrooniline teavitus, talentide vähesus ja vähene atraktiivsus kõrgkvalifitseeritud välistööjõu jaoks, immigratsiooniseaduste jäikus ning teadus- ja arendustegevuse vähene maht.

Digitaliseerimise kasutamine äriprotsessides võib vähendada sõltuvust inimtööjõust ja seeläbi pikemaajalises perspektiivis ettevõtete kulusid vähendada, parandada teenuste kättesaadavust, huvigruppide informeeritust ja toote kvaliteeti. IKT oskusteavet ja digitaalteenuseid saab ka Eestist eksportida. Meie kõige suurem tööandja, töötleva tööstuse sektor on suuresti traditsiooniliselt tööjõumahukas, pakkudes samas innovatsiooniks ja digitaliseerimiseks ikkagi omajagu potentsiaali.

Me oleme selleks võimelised

Innovatsioon eeldab investeerimist, mis aga võib sageli seista selle taga, et nii kvalifitseeritud kui vähem kvalifitseeritud tööjõust või lihtsalt tarbijatest on Eestis suur puudus. Turg on väike ja see puudus kasvab – kuni 2040 jääb Eestis igal aastal 8000-10 000 tööealist elanikku puudu selleks, et säilitada praegune ülalpeetavuse määr. Töötlevas tööstuses on juba praegu 2800 töökohta täitmata. Sisserändekvoot on 1317 juures ja lasteaiakohti napib kohalikelegi.

Eesti tuleb kiiresti muuta atraktiivseks ja avatud riigiks välistööjõule ning uutele maksumaksjatele. Pikemaajalises vaates aga tuleks aga juba praegu rohkem panustada innovatsioonile, et vähendada sõltuvust tööjõust. Suur osa sellest on mõeldamatu ilma digitaalsete lahendusteta.

Loomulikult seab digitaliseerimise soov eeldused tööjõu digioskustele. Elementaarseid arvutioskusi on juba praegu vaja pea igal töötajal ja see vajadus muutub üha akuutsemaks. Et kasutada iseteeninduskassasid, peavad müüjad oskama nende juhtprogrammi kasutada, ja kui koosteliinil kasutatakse roboteid, peab liiniadministraator tundma nii veakoode arvutiprogrammis kui võimalikke tõrkumiskohti liiniaparatuuris. Kuna tehnoloogia areneb ülikiiresti, on tarvis pidevat valmisolekut õppida. Midagi pole teha, tänase oskusteabega võid 20 aasta pärast olla abitu, isegi kui oled sellesse 20 aastat panustanud.

Aga mulle tundub, et me oleme selleks võimelised. Eurostati andmetel suhtleb Eestis avaliku sektori asutustega interneti kaudu 77% 16-74aastastest elanikest, 95% maksudeklaratsioonidest esitatakse elektroonselt, 99% elanikest on kehtiva sertifikaadiga ID kaart, 91% 16-74aastastest kasutab vähemalt kord kvartalis internetipanka ja 90% on viimase kolme kuu jooksul vähemalt korra kasutanud internetti ajalehtede lugemiseks. Nüüd tuleb need oskused majanduse heaks tööle panna.