Moraal on eduks tähtsam kui raha

On aeg reformideks

Kahjuks või õnneks on raha sedasorti investeeringuteks hakanud järjekindlalt vähenema ja osa sellest rahavoost võib lähiaastatel hoopiski ajalooks muutuda. Ainuüksi see asjaolu peaks meile, kui oma riigi vastutustundelistele ja -võimelistele kodanikele, kätte näitama, mida me kiirelt muutuvas maailmas tavalistest parematel aegadel tegema peaks. On ilmne, et kui mingi seni raha toonud allikas kuivemaks jääma hakkab, tuleb olukorrale õigeaegselt sobiv lahendus leida. Võimalikke lahendusi on kaks: leida asemele muud raha või edaspidi avalikku raha vähem kulutada. See on, teha ära mõned vajalikud reformid.

Kõige suurem viga, mida me praeguses olukorras võiksime teha, oleks arvamine, et kuna aastate jooksul ellu viidud majanduspoliitika on õige, siis tagab see meile edu ka järgmisteks aastateks. Mõne järgmise aasta jooksul see ilmselt nii olekski, kuid järgmise kolmeteistkümne ja enama aasta jooksul kindlasti mitte.

Me alahindame muutusi

Me kõik teame, et maailm on muutumas ja loodame, et kõik on kontrolli all. Paraku eksitakse tulevikku vaatamisel tavaliselt kõige enam sellega, et lühiajalises perspektiivis oodatakse uuendustest suuremat ja kiiremat tulemit, kui tegelikult saadakse, kuid pikaajalises perspektiivis hinnatakse muutuste suurust ja mõju vastupidiselt tunduvalt väiksemaks, kui see tegelikult olema saab. See aga tähendab, et muutustega kohanetakse alguses üsna muretult, kuid selle varjus jäävad mitu ühiskonnas ja majanduses aset leidvad süvamuutust tähelepanuta.

Me ei osanud 20 aastat tagasi ette kujutada, kuidas internet meie elu muudab. Ka täna peame me arvestama digitaliseerimise võimaluste ja riskidega.

Veel mõni aeg tagasi me ei saanud seda teha, kuna nii võimalused kui riskid olid kurvi taga. Paljuski on nad veel praegugi, kuid meie pluss on see, et oleme esimeste seas ühte kurvi juba jõudnud ja võiksime selle taga olevat paljudest konkurentidest selgemini ette näha ja arvesse võtta.

Võiksime, kuid paraku ei paista eriti selle poole püüdlevat. Esiteks hoiame me kõiki käega katsutavaid asju, „betooni“, endiselt lemmiklapse seisuses ja pehmetesse asjadesse suhtume kui millessegi vähem usaldusväärsesse. Paraku tundub mulle, et teeme seda isegi õigustatult – seni, kuni meie kultuuriruum kõige laiemas mõttes on selline, nagu ta hetkel on.