Miks pole aasta naisärimeest?

Pealkirjas olev kontreeriv küsimus „Aga miks peaks?“ on juba eos rüvetatud. Väljaütlematagi on päevselge, mis kahtlustus siin lasub –  patriarhaat, diskrimineerimine, seksism, šovinism, klaaslagi jne –, tähendab, ajastule omased stereotüüpsüüdistused, mille eest pole võimalik end kaitsta. Ammu enam pole sooline diskrimineerimine nähtus, mida ühes või teises kohas avastatakse, sest pole veel kõikjalt välja juurida suudetud, vaid see on feministlik dogma, aksioom, mida ei saagi ümber lükata või vaidlustada. Seega ei saa feminism ka ”võita” või oma tööd tehtuks lugeda, sest aksioom ”Mehed domineerivad ja naisi diskrimineeritakse” hõljub kenasti ja turvaliselt religioosses sfääris ja maised faktid seda ei kõiguta.

Ometi on ajastu üldfoon nii läbini feministlik, et kui näiteks kostub sõna ”palgalõhe”, siis on täiesti iseenesestmõistetav, et meessool tuleb häbi tunda in corpore, kuigi patriarhaalses ühiskonnas oleks see loomulik ja ei tõstatuks probleeminagi, misogüünses ühiskonnas oleks see iseenesestmõisetav ja positiivnegi. Aga mõeldamatu on, et siin hakkaks keegi naisi süüdistama, et need on nii väheettevõtlikud, ei trügi raskematele ja paremini tasustatud töökohtadele, vaid maksavad vähem makse ja tiksuvad pärast pikalt pensioni peal, samas kui mehed on ennastohverdavalt end surnuks töötanud.

Ometi kipuvad psühholoogid ja motivatsiooniuurijad ütlema just seda, et on rumal ja seksistlik(!) pidada mehe motivatsioonistikku inimese kui sellise motivatsioonistikuks. Kui kõigil on võimalus teha, mida hing ihkab, siis mehed ja naised teevad erinevaid asju. Ja valikuid teeb just nimelt isik, mitte see instrumentaalne organ nimetusega aju.