Kuidas jääda ellu pärast eurotoetuste lõppemist?

Olen teinekord toonud võrdluse spordist.

Eesti on väike riik, kus siseturgu võib võrrelda kohalike meistrivõistlustega – konkureerime ja keegi võidab. Välisturgudele minnes aga satume kohe olümpiamängudele, kus enamasti kehtib reegel, et võit meistrivõistlustel ei taga seal edu, kuna konkurents kohalikul tasemel ei valmista meid selleks lihtsalt piisavalt ette.

Lisades siia fakti, et edukaimad riigid turgutavad oma tublisi „sportlasi“ testosterooniga (Norra ja Soome investeerivad ettevõtlusse aastas üle 600 miljoni euro, Singapur 2,6 miljardit eurot), on Eesti meister tänamatus konkurentsis. On ju vahe, kas ettevõttele on messil osalemine 100% doteeritud või peab ta sellega ise hakkama saama. Mida teha? Paneme poe kohe kinni või mõtleme edasi?

Igapäevaselt ise virvarri keskel olles näen, et Eesti ettevõtted on kõigele vaatamata välisturgudel edukad. Kohe ikka täitsa edukad! Isegi mitte seetõttu, et riik neid kuidagi aitab, vaid neil endil on ambitsiooni, pealehakkamist ja tegutsemisjanu. Heal juhul saab riik ainult kerge tõuke juurde anda.

EASi aktiivses kliendihalduses on hetkel ligikaudu 400 ettevõtet, kes tihti Eesti edukaimad. See ei tähenda, et suurimad või rahakamad, vaid pigem need, kes kõige kiiremini tahavad kasvada. Esimese kolme kvartaliga on antud ettevõtted teinud käivet 1,1 miljardit eurot, kasvades aastases võrdluses kolmandas kvartalis 18%. See on kõva tulemus ükskõik mismoodi vaadates.

Nagu ettevõtja küsib endalt, kus olen kolme aasta pärast, küsime seda ka meie EASis. Kindel on, et rahalised võimalused ettevõtjaid aidata on väiksemad kui praegu. Usun, et sellest ei ole midagi, teha tuleb lihtsalt õigeid asju. Kindlasti ei saa EAS ise välja mõelda, mida jätta, mida mitte, mida võimendada, mida vähendada. Need on vaja paika panna koos ettevõtete ehk teiega. Täna on EASi võimaluste menüü lai. Peame olema valmis selleks, et ettevõtetele pakutavaid teenuseid jääb oluliselt vähemaks ja alles jäävad need, mis loovad suurimat väärtust. Näeme, et EAS peab tõestama ennast kui ekspertorganisatsioon.

See tähendab, et one size fits all ei ole kindlasti suund, kuhu peaksime liikuma. Ettevõtted ja nende vajadused on erinevad. Peame olema valmis kaasa rääkima samal ajal nii tublide töösturite kui ka uue majanduse ettevõtetega. Ja mitte ainult rääkima, vaid pakkuma ettevõttele väärtust.

Tuleb meeles pidada, et ainult ettevõte saab pärast öelda, mis oli talle kasulik – ta leidis lahenduse. Kui peaksin ise välja käima ühe asja, mille toetamist riik peaks jätkama, on see eksportturgudel uste avamine. Kuna see nõuab suuri pingutusi, ja võttes arvesse ka varasemalt mainitud juttu konkurentsist, on just väljapool Eestit olevad situatsioonid sellised, kus saame toeks olla. Seejuures peab EAS ise muidugi olema tasemel: kontaktide vahendaja, kokku viija, ärimudelitest arusaaja, ettevõtluskogemusega ja ettevõtetele võrdväärne partner. Ma usun, et suudame seda. Teie, ettevõtjad, suudate kindlasti!

Artikkel ilmus EAS kodulehel.