Ema, aita oma laps tööle!

Kuid ega kaupmehed pole istunud, käed rüpes – kõik on pingutanud selle nimel, et inimesi leida ja neid kinni hoida. Saan täpsemalt rääkida küll vaid Circle K näitel, kuid usun, et sarnaseid samme on astunud ka paljud teised tööandjad.

Ainult palgast ei piisa

Ametiühingute juht Peep Peterson ärgitab ettevõtjaid palku tõstma. Circle K on tõstnud teenindajate palku viimase kahe aasta jooksul kokku ligi 20% võrra ning täna küünib müüja-teenindaja kogupalk 800 euroni ja rohkem kuus. Seda ei ole kindlasti palju, kuid samas on see palk oluliselt kõrgem kui miinimumpalk ning kõrgem ka Eesti mediaanpalgast (mis tähendab, et pooled eestlastest saavad sellest kindlasti madalamat palka).

Samas on selge, et palk üksi ei määra seda, kas ja kus inimene tahab töötada. Üha olulisemaks muutub töö valikul selle iseloom (ehk kui keeruline või pingutust nõudev see on) ja kui meeldiv inimene sulle juhiks satub. Sellepärast oleme Circle K-s viimased 2-3 aastat põhjalikult uuendanud tööprotsesse – kaasajastanud töövahendeid, võtnud kasutusele digitaaltehnoloogia mitmete rutiinide kontrollimiseks ning vähendanud töötajate koormust lisateenuste sisseostmisega ja iseteeninduskassade ning makseterminalide paigaldamisega. Teenindusjaamade juhtidena töötavad vaid parimatest parimad inimesed, kes läbivad regulaarselt koolitusi, mis aitavad neil arendada oma juhioskusi. Masinavärk töötab täistuuridel, aga töötajaid pole ikka piisavalt.

Kus on peidus kurja juur

Olen palju mõelnud selle üle, kus siis peitub see kurja juur – kaubandus ja teenindus vaevleb töötajate puuduses, kuid kuskil kodus kapi taga istub 32 000 mitte õppivat ja mitte töötavat noort. Miks nad eelistavad olla tööta, selle asemel, et töötada näiteks jaekaubanduses?

Esimene loogiline vastus võiks olla, et ilmselt on töökohad Tallinnas, kuid noored näiteks kuskil maakohas. Ometi on maakohas veel keerulisem värvata kui linnades, mistõttu kahtlen selle põhjuse olulisuses. Teine oletus on see, et noorte ootused on suuremad kui see, mida kaubandus pakkuda suudab. Samas, mis ootusi saab olla noorel, kes ei õpi ning kel pole ka töökogemust?

Noortest ja uuest põlvkonnast tööjõuturul on viimasel aastal palju räägitud, kuid minu hinnangul pigem ühekülgselt. Jääb mulje, nagu oleks need kergelt mugavad ja emotsionaalselt ülitundlikud uue põlvkonna esindajad ilmunud ei tea kustkohast. Aga nad on ju kellegi (sh ka minu ja mu eakaaslaste) lapsed. Kui kellelegi etteheitvalt otsa vaadata, siis pigem nende noorte vanematele, kes oma laste hoiakuid on kujundanud.