Eesti norib tüli

Tülinorimist mõõdetakse vahekohtumenetluste arvuga, mis põhinevad investorite kaebustel riikide vastu.

Tülinorijate tabelit juhib Argentiina 59 vaidlusega, millest kõige suurem kaotus läks riigile maksma ligi 380 miljonit dollarit. Teisel kohal on Venezuela, kelle vastu on esitatud 41 kaebust ning kahjuhüvitised on kahel korral ületanud miljardi dollari piiri. Need numbrid selgitavad frustratsiooni, mida riigijuhid tunnevad, kui uus vahekohtumenetluse algatamise taotlus nende lauale jõuab.

Vahekohus on riikliku kohtumenetluse alternatiiv. Vaidlust lahendavad üldjuhul kolm vahekohtunikku, kelle nimetamisel pooled saavad osaleda. Statistika näitab, et keskmine vahekohtunik on 53aastane valge meesterahvas Lääne-Euroopast või Põhja-Ameerikast. Tavaliselt on tegemist tuntud õigusteadlaste, endiste kohtunike ja tippadvokaatidega. Pädevuse vaidluse lahendamiseks saavad nad rahvusvahelistest investeeringute kaitse lepingutest, mida riigid on alates 1959. aastast omavahel sõlminud.

Lisaks maksumuudatustele on välisinvestorid mures, kas valitsus liiga agaralt vaba turu konkurentsi ei sekku. Uue kohtuprotsessi võib Eestile tuua ka apteegitüli, mis seisneb selles, et riik kohustab hulgimüüjatest apteegiomanikke oma osalusi apteekides proviisoritele loovutama või uksed sulgema. See võib kaasa tuua apteekide sundvõõrandamise, kompensatsiooni seadus ette ei näe.

Suurem osa üldapteekidest on Soome ja Saksamaa päritolu välisinvestorite omandis. Eestil on nende riikidega sõlmitud rahvusvahelised lepingud, mis keelavad investeeringute sundvõõrandamise ilma hüvitiseta. Meedias on sahinad, et kui riigiga sõbralikule kokkuleppele ei jõuta, kaaluvad investorid vahekohtumenetluse alustamist. Asjaolu, et Euroopa Kohtus on pooleli menetlus küsimuses, kas investeeringute kaitse lepingute alusel üldse saab vahekohtumenetlust alustada, investorile takistuseks ei ole. Rahvusvahelises vahekohtumenetluses on sellele küsimusele juba vastatud – saab küll.

Sellist kuulsust pole vaja

Statistika näitab, et vahekohtust väljuvad väikese edumaaga võitjatena riigid, mitte investorid. Samas kui hulk investoreid võtab kätte ja lehvitab rahvusvaheliselt loosungit „Eesti petab!“, siis võime tulevikus kõik Tesla Eestisse toomise mõtted maha matta. Seega peab kriitiliselt järele mõtlema, kas valitsuse vahetumise korral saja päevaga valijatele antud lubaduste elluviimine on hädavajalik ja kas tagatubades tehtud välkkokkulepped on väärt kodus ja võõrsil vaidlemist.

Välisinvestorid sõltuvad sellest, kuidas valitsus neid kohtleb. Kui kliima on hea ja stabiilne, on julgem uusi investeeringuid planeerida. Kui süsteem hakkab värisema, on see ohusignaal. Seepärast peavad valitsusjuhid meeles pidama, et kui lubadusi on antud, tuleb neid austada. Poliitikat ja seadust tohib muuta, aga mitte kannapöördena ja välisinvestoreid diskrimineerivalt.

Välisinvestorid ei ole tulnud meie õuele norima, me ise kutsusime nad siia. Hoidugem 26aastasele noorele kohasest liigsest enesekindlusest ja tulgem tagasi reaalsusesse – üksi jõuame liikuda kiiresti, aga koos jõuame kaugele.