Usalduse mõju avaldub kasumis

Me kõik teame, et kultuur avaldab majanduslike otsuste tegemisel mõju, aga kuidas täpselt? Kus lõpeb kultuur, mida tihti mõistame keele ja kirjandusena, teatriskäigu ja laulupeona, ning kus algab inimeste otsustes majanduslik või institutsionaalne mõjutus, nagu arusaam korruptiivsusest ja õiglusest? Kas ja kuidas mõjutab eestlaste metsarahva olemus, millest Valdur Mikita meile lakkamatult jutlustab, meie majanduslikku käitumist? Kui palju on Eestis veel nõukaaegse majandusliku mõtlemisega inimesi (ja kui lähedal on nad riigitüürile)? Ning mida oleks meie poliitikutel Eesti elamisväärsemaks muutmisel valimistuhinas sellest kõigest kõrva taha panna? 

Seda, et rohkem usaldust Eestimaa inimeste vahel tähendaks väiksemaid riigikulusid, ei pea vist keegi üllatuseks. Usaldus on turusuhetes tegelikult võtmetähtsusega. Suurema usaldusmäära juures saaks meie suhteliselt väikese maksubaasiga riigis vähendada kulusid õiguskaitseorganitele ning kokkuhoitud raha eest saaks siis väsinud Eesti maksumaksjale pakkuda midagi kosutavat. See oleks nii tore. Kuid kuidas usaldust suurendada? 

Sõgeda naise juhtum

Kui ma Bukoviinas käisin, ei teadnud ma, et need külad läksid Ottomani impeeriumi valdusest üle Austria Habsburgidele, kui Vene-Türgi sõda 1775. aastal lõppes. Üllataval kombel keeldus üks naine – Ruxanda Stirbet – austerlaste “despootliku ja Moldaaviat sandistava” võimu all elamast. Ta kolis Poieni külast demonstratiivselt teisele poole ojakest, mis jäi pea poolteiseks sajandiks türklaste ja venelaste võimu alla.

Selle sõgeda naise otsus – küla kannab tänaseni tema nime – jättis teisedki, kes temaga ühinesid, endise kodukülaga võrreldes kuni 1919. aastani hoopis karmimate institutsioonide meelevalda.

Majandusteadlastele, kes uurivad institutsioonide mõju usaldusele, valmistas see tujukas otsus huvitava võimaluse võrrelda “despootliku” Austria ja “moldaavialike” võimu-institutsioonide jälgi inimeste majandusalases käitumises. Kõik muu oli ju üksteisest seitsme kilomeetri kaugusel asuvates külades sama: keel ja kultuur ja inimesedki. Kuid kumma küla inimesed usaldavad täna teisi rohkem, kas Habsburgide võimu all elanud rahvas Udesti ja Poieni külas või need, kes jäid 144 aastaks Vene ja Ottomani institutsioonide mõju alla Stirbetis?

Uurimus külarahva hulgas läbiviidud usaldusmängudega tuvastas selle, mida ilmselt niigi eeldasime: suhteliselt detsentraliseeritud, efektiivse ja vähese korruptsiooniga Habsburgide valitsuse all elanud inimesed on tänaseni hulga usaldavamad kui need, kes elasid vaheldumisi agressiivselt ahne Ottomani impeeriumi ja pärisorje pidava ja eraomandust keelustava Vene tsaaririigi alluvuses.

Usaldus püsib kaua