Keelame üksteist ära

Sain toimetajana kirja ühelt Eesti avaliku elu tegelaselt. Las jääda täpselt avaldamata, kas tegu oli poliitiku, ametniku või kunstiinimesega, kuid mingi tühine marginaal see rahvusliku ilmavaatega isik kindlasti ei ole.

Inimest oli häirinud üks rahvusringhäälingu veebis ilmunud arvamuslugu. Tal oli kokkuvõttes kaks küsimust:

1)      miks “riigimeedias” temale vastumeelseid arvamusi ilmub?

Huvitaval kombel põhjendas ka KPFA teadlasele seatud esinemiskeeldu eri sorti sõnavabadustega: “Me toetame jõuliselt sõnavabadust, kuid me ei toeta solvavat kõnet.” Ehk sarnaselt paljudes USA ülikoolides viimastel aastatel tavaks saanud piirangutega ei laiene sõnavabadus seisukohtadele, mida ükskõik millise (vähemus)identiteedi omaks kuulutanu suvatseb solvavaks pidada.

Võitleva ateistina tuntud Dawkins on kritiseerinud islamis üldlevinud naiste alandavat kohtlemist ja homode tagakiusamist, samuti usutaganejate mõrvamist. See oligi “solvav kõne”.

Dawkinsi näide on muidugi üks paljudest ja sugugi mitte nii raju nagu Hollandi parlamendi endise liikme Ayaan Hirsi Aliga juhtunu.

Hirsi Ali ei saa ilmselt enam peaaegu kuskil avalikult üles astuda ja ta on pidanud ka oma kodumaalt lahkuma, olles ilmselt üldse üks esimesi inimesi, keda avalikud olud on Lääne-Euroopas poliitilisele emigratsioonile sundinud. Ka tema “süü” on avameelne jutt naiste allasurutud olukorrast islamiühiskondades. Mõne kuu eest pidi Hirsi Ali ära jätma ülesastumised Austraalias, kuna 400 aktivisti ja valveprotestijat kirjutas alla pöördumisele, kus seisis, et „üksnes Hirsi Ali kohalolu Austraalias õõnestab nii kogukondadeülest kui ka -sisest pürgimist sotsiaalsele sidususele”. Vaat nii!

Sõnavabaduse kastreerimine

Ja jälle – samal ajal Hirsi Ali tõrjumisega Austraaliast tegelesid Eesti isehakanud “lubatud vaadete komitee” liikmed ühe konverentsikorraldaja kottimisega, kuna see oli julgenud Eestisse esinema kutsuda nende silmis sobimatu Nigel Farage’i. Õnneks ta siiski esines ja nagu näete – Eesti ühiskond ei varisenudki kokku. Aga mine tea, kas järgmisel korral ja järgmisel “sõbraliku Eesti” ohvril enam nii palju kindlameelsust on.

Kogu läänemaailmas levib edukalt püüdlus ükskõik millist debatti mitte võita, vaid debatt või selle teine pool lihtsalt ära keelata. Enamasti on niisuguse praktika kandjateks vasakpoolsed, aga nagu Eestis näeme, siis sobib see vajadusel ka parempoolsetele ja rahvuslastele.

Pole vaja olla ühiskonnateadlane, et mõista, kuhu sõnavabaduse kastreerimine kiiresti viib. Parafraseerides pastor Niemüllerit: esmalt keelatakse ära Farage, siis Pärnits – lõpuks kogu sõnavabadus ja ilma sõnavabaduseta pole ka vabadus enam võimalik. Ja pole üldse kindel, et need keelajad ise uues vabadusteta düstoopias võimu juures on, pigem ikka mitte.