Macroni plaan võiks Eestit huvitada

Tema osutatud probleemid nii Prantsusmaa kui ka Euroopa Liidu majanduses on aga selgemast selgemad: võrreldes 2000. aasta tasemega on tööstustoodang kasvanud ainult Saksamaal, samas kui enamik võlgnikriike eesotsas Itaalia ja Kreekaga toodavad üle neljandiku vähem kui aastatuhande alguses. Prantsusmaa jääb selles arvestuses „üle keskmise“ kategooriasse ligikaudu 90% tootmismahuga võrreldes 17 aasta taguse ajaga. Samal ajal on enamiku eurotsooni riikide SKT kasvanud, Prantsusmaal näiteks 1,4 triljonilt 2000. aastal 2,4 triljonile 2016. aastal. Sellest veelgi kiiremini on aga kasvanud riigivõlg, Prantsusmaal näiteks 0,8 triljonilt sajandi alguses 2,1 triljonile nüüd.

Palgatõusuharjumus maksab kätte

Probleemide süvapõhjus on varasema kõrge inflatsiooni traditsiooni edasielamises Prantsusmaal, Itaalias, Kreekas, Hispaanias, Portugalis ja veel paljudes riikides, kus seetõttu on ka eurotsooniga ühinemise järel pidevalt palku tõstetud ja jõutud aina konkurentsivõimetumasse olukorda, sest rahvusvaluutade tingimustes palkadega koos kasvanud inflatsiooni ei ole euroalal esinenud ja nende riikide kaubad on eksportturgudele liiga kalliks muutunud. Ehk teisisõnu, enne euro kasutusele võttu suutis Fiat konkureerida näiteks Opeliga just seetõttu, et liir odavnes, sellega koos ka Itaalia tööjõukulud ja summas ka autod ise välisturgudel, mis kompenseeris mõnetise allajäämise kvaliteedis.

Loomulikult on ka Euroopa Keskpank igati Macroni pakutud reformiideede vastu: milleks neile vähem tähtsust ja ebameeldiv laenude tagasinõudmise töö. Nn Hansa ja Pariisi-Firenze rahaliidu ideed on enne ka õhus olnud, aga ühel juhul on puudu maksja ja teisel juhul kapitali tootlikkus. Ideed, et prantslased peaks rohkem ja odavamalt töötama ja sakslased investeeringute kaudu kulutama, on suurt Euroopa majanduspilti vaadates täiesti teadusega kooskõlas, paraku ei vaata valija suurt pilti ega analüüsi olusid teaduse põhjal.

Emmanuel Macron on seda süsteemset probleemi selgelt tähtsustanud, öeldes, et valida on reformide ja Frexiti vahel (või siis oodata euro hukkumist). Lahendusena näeb Macron vajadust luua ühisel eelarvel põhinev liit või siis asuda varakult tegema ettevalmistusi eurotsooni lagunemiseks.

Kuidas tal õnnestub oma ettepanekutele kuulajaid leida, on iseküsimus, on ju tema vastu nii Saksamaa võlgnikriigid, Euroopa Keskpankade Süsteem, toetustest elavad ettevõtjad ja erasektori kõrval aina kasvavad ametnikeread liikmesriikides.

Eesti poolt jääb Macronile aga palju jaksu soovida, sest meile tähendaks tema poliitika õnnestumine tihedamat integratsiooni, aga vähem subsiidiume ja laenutagasimakseid Kreeka eest.