Ära narri majandust

Eestis on vanasõna – narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda. Kuigi see vanasõna kehtiks nagu põllumajanduse kohta, olen ma veendunud, et sama põhimõte kehtib ka majanduses.

Meie praeguse valitsuse tegemisi ja plaane vaadates, olen jõudnud järeldusele, et praegused riigiisad pole aru saanud sellest, millest riik tegelikult tulu saab ja mis tegelikkuses kasvatab inimeste jõukust. Tundub, et uue valitsuse kreedoks on see, et riik elab maksudest ja mida rohkem neid on ning mida suuremad, seda parem riigile.

Kahjuks see kreedo on vale. Ükski riik ei saa tulusid mitte otse maksudest, vaid ettevõtlusest. Mida tugevam on ettevõtlus ja ettevõtted, mida rohkem investeeritakse ja müüakse ning teenitakse kasumeid, seda suuremad on ka kokkuvõttes maksud riigile ja seda jõukamad on inimesed. Ehk see põld, mida narrida või mitte narrida, on riigi mõistes ettevõtlus ja maksud on selle põllu viljad, mitte vastupidi. Ettevõtluse “põllule“ on väetiseks maksude lihtsus ja konkurentsivõimelisus ning bürokraatia vähesus. Selle põllu narrimiseks võib pidada konkurentsivõime koha pealt kõrgeid makse, erandite tegemist mõnedele, majanduslikku ebastabiilsust, aga kahjuks just selles suunas me praegu liigume.

Kes narrimise peataks?

Keegi peab selgelt välja ütlema, et nüüd aitab! Aitab demagoogiast, et kõik see on tehtud Eesti rahva tervise ja parema äraelamise ning majanduskasvu huvides. Hakkame üks kord lõpuks mõtlema sellele, mis tõesti majandusele hoogu annaks ja seda tegudes, mitte sõnades! 

Loomulikult on valitsusel õigus kehtestada makse, kuid demokraatlikus ühiskonnas ei tehta seda valimatult, muutes kardinaalselt majanduskeskkonda. Seda ei tehta ka ettevõtete konkurentsivõime kaotamise hinnaga.

Kokkuvõttes ja kujundlikult võiks Eesti valitsuse vaadet majandusele kirjeldada USA 39. presidendi Ronald Reagani kuldsete sõnadega: “Kui ta toimib, maksusta teda, kui ta jätkuvalt toimib, reguleeri teda ja kui ta enam ei toimi, siis subsideeri teda”. Ilmselt on need ajad veel ees, kus valitsus hakkab paaniliselt nuputama, kuidas põhjakäinud majandussektoreid uuesti ellu äratada. Suurriikide puhul on sellised eksperimendid mõeldavad, aga väikses Eestis lõppevad nad alati sarnaselt, nagu Kiirel, kes käis Venemaal põllumajandust õppimas.