Mida teha soolise palgalõhega?

Seksistlikke tööandjaid (nagu ka töötajaid) on olemas küll. Need on inimesed, kes usuvad tõsimeeli, et naistele hariduse andmine oligi viga ja et mehele tuleb rohkem maksta, sest mees on perekonnapea.

Olen kohanud ka täiesti siirast abivalmidust maksta meestele rohkem palka, kuna nad peavad ju peret ülal pidama, või talutakse naisi tööl vaat et heategevuslikult, et “ju neil pole parasjagu last, kellega kodus olla”. Aga selliseid tööandjaid on õnneks väga vähe, täiesti vale oleks teha rühmapõhiseid üldistusi. Eriti veel olukorras, kus ka näiteks avaliku sektori enda numbrid ei erine erasektori omast.

Veidi parem on olukord üksnes ministeeriumites. 2016. aastal oli ministeeriumite töötajate sooline palgalõhe “vaid” 10,4% naiste kahjuks, Eesti keskmine aastal 2015 oli 22,2%; avaliku- ja erasektori kogu sooline palgalõhe on püsinud viimastel aastatel sama suurena. Järelikult maksavad tööandjad ja töövõtjad keskmiselt naistele vähem palka isegi sõltumata sellest, kas raha tuleb riigikassast või müügitulust.

Tööõiguse kohaselt peab tööandja andma vaba aega töötajale üksnes vältimatute perekondlike kohustuste täitmiseks, kevadkontserdi publikuks olemine pealelõunases lasteaiasaalis aga sinna hulka ei kuulu. Meil on silmapaistvalt palju täistööajaga töötavaid lapsevanemaid! Eesti emad ütlevad tööandjale, et lähevad lasteaia kevadkonsterdile. Teiste riikide uuringutest teame, et isad kirjutavad sel puhul kalendrisse: töökohtumine majast väljas. Statistiliselt pikeneb tööaeg isadel võrreldes lastetute meestega kõikides arenenud riikides, ehkki ükski statistika ei näita, kui palju on selle tööaja sees uuemoelisi “töökohtumisi”. Ja see on ainult üks hoolduskoormuse näide, mis ühtlasi tuletab meelde, et lastel on kaks eri soost vanemat.

Nii et kui me tahame, et peredes oleks lapsi, tuleks palgalõhe lahenduste otsimisel ära teha kindla peale asjad – kvaliteetsed, kättesaadavad lasteaiakohad perele sobival ajal, palju võimsamad tugiteenused lapsevanematele, kogu perekondliku hoolduskoormuse korralduse kaasajastamine. Seda ei saa teha ükski ettevõte omaette, ehkki paljud on pidanud panustama küll oma lapsehoiu loomisega, küll salamahti lubades vanaema firmaautoga arstile sõidutada.

Tulemuseks oleks rahulolevamad lapsevanemad, rohkem lapsi ja naiste oluliselt võrdsem majanduslik kindlustatus. Viimase jaoks on vaja veel teist kaudsemat riiklikku hooba – isade taasavastamist laste kasvatajatena. Meie esiisad olid kõvad lastekasvatajad, puuvoolimisnuga ühes ja pajupill teises käes. Ettevõtete endi jätkusuutlikkust ja elujõulisust hoiavad aga motiveeritud töötajad. Töömotivatsiooni oluline osa on teadagi tehtud töö eest saadava tasu õiglus, sealhulgas ka selle õigluse tunnetamine töötaja poolt.