Raskus järgmisele valitsusele
Esiteks seetõttu, et kavandatav seadusemuudatus annab just praegusele valitsusele võimaluse teha aastatel 2018 ja 2019 eelarve pooleprotsendilise struktuurse defitsiidiga, kuivõrd eelmised valitsused on hoidnud eelarve struktuurses ülejäägis. Et valitsuse praeguste kavade kohaselt seda ka tehakse, jääb järgmisele valitsusele raske ülesanne eelarve struktuurset defitsiiti vähendada ja tasakaalustada.
Selline käitumine seab paraku ohtu pikemaajalise eelarvetasakaalu põhimõtte. Jah, seaduses on see justkui endiselt fikseeritud. Aga kui iga valitsus, kes ametisse astub, asub varasemaid reegleid oma ametisoleku ajaks õgvendama, siis paratamatult väheneb ka kindlus, kui kaua need reeglid kehtivad. See suurendab paraku kahtlusi ka Eesti eelarvepoliitika pikaajalise jätkusuutlikkuse suhtes.
Kui soovime teatavat paindlikkust süsteemile juurde lisada, siis peaks seadust kujundama nii, et me ei viiks eelarvet miinusesse varasemate valitsuste säästude arvelt ning ei paneks ka eelarve kitsendamise kohustust järgmise valitsuse õlgadele. Näiteks võiks paindlikkust hakata rakendama alles selle aasta eelarve tulemuste põhjal või siis vaadata maksimaalselt ainult eelmise aasta ülejääki, mille võiks järgmisesse aastasse kanda.
Teiseks probleemiks on see, et riik suurendaks eelarvepuudujäägi arvel kulutusi ajal, mil majandus ei vaja täiendavat ergutamist. Viimasel ajal on nii majanduskasv kui ka ekspordi ja tööstussektori kasv kiirenenud, mis osutab sellele, et Eesti majandus juba töötab täiskoormusel või selle lähedal. Sellistes tingimustes võib majanduse täiendav ergutamine eelarvepuudujäägi kaudu pikaajalist kasvuvõimekust hoopis halvendada ja tuua kasu asemel kahju. Ka kiire palgakasv ja madal tööpuudus viitavad sellele, et tööturg võib üle kuumeneda.
Majandus praegu turgutust ei vaja
Tegelikult on ka valitsuse eelarvetuludest näha, et majandus ei vaja riigilt lisaergutust. Riigi maksutulud on viimastel aastatel kasvanud majandusest märksa kiiremini, kuivõrd peamised eelarve tuluallikad – palgafond ja eratarbimine – on kasvanud majandusele jõukohasest kasvust tunduvalt kiiremini. Järgmistel aastatel võib eelarvetulude kasv oluliselt aeglustuda ja seetõttu ei tasu lisada selleks ajaks valitsusele täiendavat kohustust tuua eelarve puudujäägist välja.
Kui valitsus tõesti soovib kavandatud muudatustega reegleid paindlikumaks muuta, võiks ta loobuda vähemalt mõttest teha 2018. aastal eelarvepuudujäägi arvelt täiendavaid kulutusi. Sellist lisaergutust Eesti majandus praegu valitsuselt ei vaja ja ega seadus ka kohusta sellist defitsiiti tekitama, vaid annab selleks ainult võimaluse.
Tegelikult saab valitsus ka praeguse seaduse järgi majanduskasvu mõjutada ja stabiliseerida. Seda seetõttu, et eelarveraamistik põhineb struktuursetel näitajatel, mis võtavad arvesse, kas majandustsükkel on tõusus või languses. Nii et struktuurne eelarvetasakaal tähendab tegelikult seda, et halbadel aegadel on eelarve puudujäägis ja headel aegadel ülejäägis ning sellega aitabki valitsus majandust tasakaalustada.
Olen nõus, et eelarvereeglid peaksid olema piisavalt paindlikud, et muuta Eesti majandust vajadusel stabiilsemaks. Kuid paindlikku eelarvepoliitikat tuleb teha nii, et ei kannataks Eesti riigirahanduse usaldusväärsus, Eesti ettevõtted ega ka Eesti majanduse kasvuvõime. Kui me seda suudame, on meil kaugemale vaadates paremad võimalused tõsta Eesti inimeste heaolu.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Riia uue ärikeskuse Preses Nama Kvartālsi ehitus liigub järjekindlalt edasi ning projekt on jõudnud olulisse järgmisse etappi. Kandekonstruktsioonide ja tehnosüsteemide kõrval käivad juba aktiivselt tulevaste üürnike büroopindade väljaehitustööd. Veel 28. augustini saab märkida projekti 8,5% tootlusega lunastustähtajani tagatud võlakirju.