Taome äpid e-reaalmajanduseks

Kasvuettevõtete ehk start-up'ide projekte läbi vaadates torkab silma muster, et suur osa neist tegelevad sellega, mida nad kõige paremini teavad - iseenda probleemidega. On siis selleks näiteks enda kontorile parema asukoha leidmine, raha liigutamine kaugtöötajatele, meeskonna infovahetus, tarkvara arenduse efektiivsuse tõstmine mõne protsendi võrra. Ega nad keela ka teistel neid teenuseid kasutada, aga teiste jaoks jäävad need sageli arusaamatuks ning mitteoptimaalseks, sest probleem, mida lahendatakse, ei ole neile sama oluline.  

Seega ei ole iseendale lahenduste loomine kuidagi kasvuettevõtete-spetsiifiline. Ühelt poolt ongi see hea, sest nii on tagatud vähemalt üks toodet vajav klient - ma ise. See on igal juhul parem, kui võtta ette kellegi teise kujuteldav probleem ja püüda seda lahendada – näiteid sel viisil välja mõeldud probleemidest ja nende lahendustest, mida pole tõesti kellelegi pole vaja, pole tarvis kaugelt otsida.

Õnn on peamine

Kõrvaltvaataja võib arvata, et nii saab iga kasvuettevõtja tunda end pisikese pankurina – tegutsed kellegi teise rahaga, võidu puhul sõidad suures tõllas, kaotuse puhul pole võllahirmu, jääd ehk aastaboonustest ilma. Õige ettevõtja peabki olema oportunist ja nii, nagu ei saa süüdistada hunti lammaste puremises, ei saa ka ettevõtlikke inimesi süüdistada konjunktuuriga kaasaminekus ja panustamas just sinna, kust tuleb kõige magusamat raha lõhna. Tegelik kasvuettevõtja elu tähendab muide pikki töötunde, teadmata, kas kuu lõpuks on pere toitmiseks raha ja kas see ärimudel, millesse oled aastaid panustanud, üldse mingit mõtet lõpuks omab, aga eks välja paistab ikka see glamuursem pool.

Et luua hästi toimivat IT-lahendust, mille tuumaks on kvaliteetne tarkvarakood, on vaja osavaid tarkvara arendajaid, programmeerijaid. Tarkvara arendamine on spetsiifiline oskus, mis vajab lisaks õpitavatele teadmistele ja kogemustele teatavat matemaatilis-algoritmilist mõtlemist; tuleb olla masina, mitte inimese loogikaga. See pole igaühele õpitav – kes on IT-sektoris töötanud, teab, et isegi tarkvaraarendajate hulgas on sisulise tootlikkuse vahe keskpärase ja tipptegija vahel vabalt kümnekordne. Rääkimata nendest tuhandetest eksinutest, kes on läinud IT-d õppima lihtsalt sellepärast, et seal olla kõvad palgad, ja küsivad olematute kogemuste ja oskustega pärast algõpet ülikoolis mitmekordset Eesti keskmist palka. IT-sektori pitsamäed ja kokakoolajõed on siiski vaid tegelikele oskajatele, keda on paraku vähe. Ja isegi need tegijad õpivad reeglina 80% oskusi alles töö käigus.

Infotehnoloogia oskuste ebaproportsionaalne hõive e-majandusesse pole vaid minu subjektiivne mulje – mitmed uuringud on leidnud, et meie e-Eestis on IT-võimaluste kasutamise oskus ja maht just väljaspool IT-sektorit ennast halvem kui Euroopa keskmine. Meie e-tiiger on hõivatud iseenda triipude kaunistamisega, meil on toredad e-residendid, kuid pärisresidentide kasu sellest piirdub kord aastas 15 minutiga täidetava tuludeklaratsiooniga. Meenub anekdoot nõukogude ajast, kus seati üles loosungit “Jõuame järgmise viisaastakuga USA-le järele ja läheme mööda”. Targemad soovitasid – läheme järele, aga mööda parem mitte. Miks nii? - Sest muidu on meie paljas tagumik näha.

Äppidelt pärisellu

Üleskutse on järgmine - suunata Eesti IT-sektor äpimajandusest reaalmajanduse sektoritesse. Loome lahendusi, mis aitavad projekteerida, ehitada ning hallata ökonoomsemalt mõnusamaid ja ilusamaid kodusid, mis oleks kättesaadavad kõikidele. Teeme lahendusi, mis hoiavad kõiki meie inimesi kauem ja kvaliteetsemalt elus. Teeme äppe, mis tõstavad meie laste koolirõõmu enneolematule tasemele ja lõpetavad koolikiusamised. Lahendame ühistranspordi logistilised probleemid valglinnades. Loome iseõppiva kommunikatsiooniplatvormi esimese ja teise Eesti vahele. Ja nii edasi. Teisisõnu, teeme e-kodanike e-riigi e-ainete asemel kogukonna, kus kõikehõlmavast, kuid samas nähtamatust infotehnoloogiast on kasu igaühele meist. Läbi selle tõuseb igaühe efektiivsus, heaolu ja sellega ka kogu meie majandus - tervikuna ja laiapõhjaliselt. 

Miks see juba praegu ei toimi? Meil on igati asjalikud tarkvarateenuste pakkujad ja konsultatsiooniettevõtted, kes suudavad teha e-valimisi, e-koole, e-tervishoidu nii meile kui eksportida seda välismaale – miks ei saaks teised sektorid lihtsalt nendelt tellida lahendusi? Peamine probleem on üksteise keele mittetundmine - tarkvaraarendaja vajab täpseid nõudeid, kasutuslugusid, spetsifikatsioone, mida peab IT-lahendus tegema. IT-firmas pole võimalik pidada igapäevaste kogemustega tippspetsialiste, kes tunneks näiteks tootmise või ehitusvaldkonna tipptehnoloogia viimaseid arenguid ja nüansse. Tellijate, reaalmajanduse pool, ei oska jälle IT keelt, nad ei tea, keda selleks palgata. Ülikooli lõpetajad on alles liiga toored (isegi IT-firmas koolitatakse inimesi aasta-kaks kogenud meistri käe all) ning üldse tunduvad need IT-mehed liiga kallid ning lõpuks on leitud keegi patsiga poiss IT-valdkonda, kelle tase on tõesti pigem wifi-ruuterit seadistada või kodulehe sisu värskendada. Nende kahe valdkonna vahel on kuristik, mis tuleb sillaga ühendada.

Tegevuskava 

Mida selleks konkreetselt teha? Nagu ikka, pole ühte imevitsa. Alustuseks 1. Kasutame meie kuulsat kasvuettevõtete arvestatavat kogemust, kuidas arendada kiirelt ja agressiivselt uusi rahvusvaheliselt konkureerivaid lahendusi – kuidas leida rahastust, kuidas teha turundust, kuidas luua korralik tehnoloogiline baas ning kuidas kasvatada ärisid kiirelt, tänapäeva maailma nõudmistele vastavalt. Neile on juurde vaja eelkõige oskusteavet reaalmajanduse poolelt. Täna näeme kiirendites ja 'garaažides' noori oma karjääri alguses. Nad on aktiivsed ja hakkajad ning võimelised ilusaid äppe treima, aga neile on vaja lisada kogemust ja nõudlust reaalmajanduse sektoritest.

2. Siit lähtuvalt saaks riiklike toetuste ja ettevõtete finantseerimisvahendite juures prioritiseerida arenguid ja äriideid, kus IT loob lahendust teistele Eestile olulistele sektoritele, mitte iseendale. Eelisrahastada kasvuettevõtteid, kes loovad sildu e-maailma ja reaalmaailma vahele.

3. Haridus – oskuskoolide programmides tuleb tutvustada tarkvaraarendajatele süvendatumalt teistes sektorites kasutatavaid rakenduslikke tehnoloogiaid - näiteks ehitusinformatsiooni modelleerimist (BIM), ruumiinfosüsteeme (GIS), uusi laialt rakendatavaid masinõppe lahendusi ja värkvõrgu (IoT) märkamatuid võimalusi.

4. Sotsiaalteadlased saavad analüüsida, kuidas saaks mitte-tarkvaraettevõtted muuta ka tipptasemel IT-lahendused inimestele atraktiivseks. Raske on muuta toimiva tavaettevõtte mõtteviisi IT-keskseks; mõistlik olekski viia alati kõrge riskiga innovatsioon eraldi firmadesse. Siiski ka tavaettevõtete tippjuhid peavad seda teistsugust, IT-keskset äriloogikat mõistma ja toetama ning mitte pidama mingiks hämaraks ratsa rikkaks püramiidskeemiks.

5. Koolitust on vaja reaalmajanduse poolele - kohandada nende ootusi, et IT ei tähendaks neile enam kinnikiilunud printeri parandajat või mingi kalli välismaise tarkvara paigaldajat, vaid partnerit, kes tegelikult tõstaks nende efektiivsust, kasumit ja rahvusvahelist konkurentsivõimet. Reaalmajanduse ettevõtted võiksid niimoodi muutuda IT lihttarbijatest kõigepealt asjatundlikuks partneriks maailmatasemel lahendusi loovatele tarkvaraettevõtetele, ja miks mitte spetsiifiliste tehnoloogialahenduste arendajateks ja eksportijateks – uute miljardi-kasvuettevõtete algatajateks. Peavõidud on veel suuremadki, sest inimesi, kel on vaja eluaset, transporti, toitu ja tervist, on palju enam kui neid, kes on valmis oma väikese mugavuse või meelelahutuse eest paar eurot kuus välja panema. Peamine on silmas pidada visiooni - infotehnoloogia iseenda arendamise asemel arendame selle abil teisi majandussektoreid.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, ACE Logisticsi, Eesti Gaasi, Silberauto, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.