Edutu Eesti

Riigi valitsemine on keskealistunud. Keskealiste põlvkond omakorda teeb mugavusest ja poliitilisest kalkulatsioonist järjest suuremaid järeleandmisi vanemate, mitte nooremate suunal. Ühiskonna uuenemismehhanismid känguvad. Enneolematu tehnoloogilise edenemise ajastul on noortel kohanemisfunktsioon, mis Eestis rakendub üha kaudsemalt: kesk- ja vanemaealised püüavad end vapralt muutustega kursis hoida, ümber õppida, elukestvalt. Aga see on paremalgi juhul ersatskohanemine, laienevate pragude tapetseerimine, ebaloomulik. Noored on tehnoloome loomulikud ülekandemehhanismid, ühiskonna kontaktpind, vahendajaliides — olgem täpsed, interface — muutustega.

Kes ei usu, et probleem on olemas, peab mitte uskuma oma silmi. Omasilma-tõendusmaterjali on meie ümber maa ja ilm. Ühiskonna läbilõikele pretendeerivaid arutelusaateid televisioonis komplekteeritakse ammu põhimõttel “Hallinevat pead austa, kiilanevat kummarda”. Ühiskonnakriitilisi raadiosaateid juhivad eranditult keskealised ja vanemad mehed (mea culpa). Mastaabilt ja statistiliselt kõige esinduslikuma valimi pakub Postimehe iga-aastane arvamusliidrite lõuna — alla 35aastaseid arvamusliidreid meil praktiliselt pole. Need, keda peavool näeb, sotsialiseeruvad tänasesse Eestisse kas visinaga läbi parteistruktuuride või teostavad ennast vikaarselt tarastatud virtuaalreaalsuses, milleks on kõikvõimalikud riigi rahastatud (ja poliitikute taltsutatud) “vabakonna” ilmingud. Riik karjatab esiletükkivaid noori, püüdes neid normaliseerida. Sümptomaatiline on, et Eesti noorte poliitiliselt küpseks tunnistamise iga lükkub järjest edasi, võrdudes täna keskeaga. Valitsev paradigma kalkuleerib, et noored ei saakski ühiskondliku võimu juurde “mittenormaalsetena” — kusjuures normaalsus määratletakse tänase ühiskonna vananeva konsensuse pinnalt.

Eesti riik tajub paremal juhul probleemi kõige kaugemat värelust, majandusdiskursuse kaudu. Vanad, keda on proportsionaalselt üha rohkem, peavad vastavalt üha rohkem muret tundma pensionide pärast. Valitsus, heasoovlik ja oskuste piires heaperemehelik, teeb, mis oskab: panustab iibele ja tõstab pensioniiga, lootes tegelikkuses imele. Tänased keskealised, kes arvutada oskavad, kahtlevad tõsiselt, et nad kunagi avaliku sektori pensioni nägema hakkaksid. Majanduslikust suluseisust hullem on aga majandusloogika varjus hiiliv kuvand noortest kui ekspluateeritavast ressursist.

Majandus on jäämäe tipp

See loogika jooksis teravalt läbi president Kersti Kaljulaidi vabariigi aastapäeva kõnest: noored on meil üha teistsugusemad, aga ärgem nähkem selles probleemi, lootkem, et nad kuidagi ikkagi panustavad. Mitte, et presidendil — või kellelgi teisel — oleks pakkuda lahendust majanduslikulegi probleemile. Noorte vähenevale arvule lisandub noorte vähenev valmidus tavalist tööd teha, väljarändamine ning lisaks hoopis teistsugune käsitlus majandusest kui sellisest. President Kaljulaid koos põlvkonnakaaslastega näeb lootust, et väljarännanud e-residendist noor hakkab välismaalt Eestisse makse maksma — nägemata, et Eestigi seadused näevad ette siinteenitud tulu maksustamise kohapeal. Tänaste võimulolijate mõttekäigud isegi ei jõua Paypali, Bitcoini jms-ni. Kas kellelgi on aimu, mis osa Eesti SKTst liigub selliseid kanaleid pidi? Võib kahelda, et ametivõimudel on — ja noorema põlvkonna minimaalsegi autonoomia huvides peab lootma, et polegi. 

Majandus on siiski vaid jäämäe tipp. Ühiskonna noorteprobleem ei ole oma põhiolemuselt demograafilis-majanduslik. Olulisem on nende omailma kasvav lahknemine meie igapäevasest reaalsusest. Nende väärtused, huvid, eluviisid ja mõte, sotsiaalse suhtluse ja ühiskondliku organiseerumise mustrid on ülejäänud ühiskonna jaoks üha enam terra incognita. Poliitikal on sellega üha vähem kokkupuute- ja mõistmispunkte. Vasak-parem-skaalaga on noorte seas üha vähem peale hakata. Lineaarselt ritta lükitud tõdedega samuti: tehnoloogia lühiühendab nii maailma kui ajaloo, ühtmoodi reaalsed on Stalin ja Trump, Eesti peaminister ja IP-aadress Californiast (kui mitte viimane pole reaalsemgi). “Ühiskonnaelus osalemine” traditsioonilises mõttes on noore põlvkonna jaoks üha rohkem raskema vastupanu tee, lihtsam on suunata oma loov energia mujale. Poliitikat mõjutama jõuavad mujale suunatud — mitte ainult noored — kõrvalt, reeglina ühiskonna jaoks välguna selgest taevast, tihti trollivalt. Nad ei võta 20. sajandi demokraatia rituaale vanema põlvkonna kombel tõsiselt ning üheks tulemuseks on poliitika järjest kasvav volatiilsus.

Noore kaks valikut

Eesti noorel on laias plaanis kaks valikut: oodata keskiga või loobuda sotsialiseerumisest keskealiste ja vanemate tingimustel. Esimene on strateegia, mida eelistab ja premeerib riik, üritades noori maast madalast (rahvus)konservatiivideks kasvatada. Teine võtab kas väljarände või siseeksiili kuju. Siseeksiili rada omakorda jaotub kaheks: võimalik on minna nihilist.fm anarhiliste mikromässude teed või pühendudada piiratumatele subpoliitilistele ideaalidele uusasum-enklaavides nagu Kalamaja või Uus Maailm.