Ärmatamine keskkonnaametis

Kõigepealt: skeem ise

Esiteks on küsitav keskkonnaametis loodud skeem ise. Riigiasutus liisib maksumaksja raha eest enda töötajatele ametiautod ning võimaldab liisinguperioodi lõppedes autod valitud isikutel soodsalt ära osta. Keskkonnaametist saadud info järgi tagastasid nad eelmisel ja üle-eelmisel aastal kokku 33 sõidukit ning kõikidele autodele oli olemas huviline, kellest amet teavitas kirjalikult ka liisingufirmat.

Auto jääkväärtus sõltub otsustest, mille langetavad inimesed, kellel hiljem tekib võimalus soodsa hinnaga auto endale saada. Seetõttu võivad ametnike poolt autode liisimisel langetatud otsused olla sellised, mille tulemusena oleks liisingperioodi lõpus auto jääkväärtus võimalikult väike.

Uut autot riigiasutusele valides ei pruugi keskkonnaameti töötajate põhifookus olla maksumaksja raha säästlik kasutamine, vaid vastupidi, on oht, et maksumaksja raha abil üritatakse teha endale võimalikult tulus diil.

Teiseks: vassimine

Teine õppetund on seotud info salastatusega ning andmetega vassimisega.

Kui keskkonnaamet tagastas autod, siis saadeti ka liisingufirmale ostueesõigusest loobumise teade, milles anti teada ameti töötaja nimi, kes soovib vastava auto omandada. Kõigile neile teadetele seati aga dokumendiregistris 75 aastaks juurdepääsupiirang, kuna need sisaldavad töötaja nime. Sellise salastamisega muutis keskkonnaamet võimatuks avalikkusel, sh ajakirjandusel kontrollida, mis ameti töötajatele minevate autodega edasi juhtub.

Veelgi taunimisväärsem on aga keskkonnaameti juhtide katse hämamise abil skeemi tegelikku sisu ja olulisi fakte varjata. Näiteks üritas keskkonnaameti peadirektori asetäitja Erik Kosenkranius esimese hooga jätta muljet, et liisingfirma teavitamine võimalikust ostuhuvilisest tulenes liisingufirma soovist ja initsiatiivist. Hiljem selgus, et tegelikult on keskkonnaametist saadud nimed liisingfirmale siduvaks kohustuseks. Nad peavad auto riigiasutuse näidatud konkreetsele isikule turuhinnast odavamalt müüma.