Mõistusevastane ja kurb

Majanduspoliitikas võib riik kasutada väga mitmesuguseid võtteid. Üks komplekt neist on maksud, mida lisaks fiskaalsele ehk riigile tulude toomise eesmärgile, kasutatakse ka inimeste – olgu nad tarbijate, tuluteenijate või ettevõtjate rollis – käitumise mõjutamiseks. Head maksupoliitikat iseloomustab see, et suudetakse täita nii fiskaalsed eesmärgid kui ka mõjutada inimesi käituma sobival viisil, kusjuures ei kahjustata lühiajaliste huvide nimel riigi pikaajalisi arenguvõimalusi.

On loomulik, et kui tekkib arusaamine, et maksusüsteemis ei ole kõik parimas korras, et kuskil on ebakõla, siis seda korrigeeritakse. Kuid korrigeerimine ei tähenda olemasoleva süsteemi lõhkumist. Korrigeerimine ei tähenda, et tuleks loobuda hea maksupoliitika põhimõtetest. Praegu aga näeme just seda – ilmselge ebakompetentsuse tõttu ja lühiajaliste poliitiliste eesmärkide nimel luuakse uut väga tugevalt tasakaalust hälbivat maksusüsteemi.

Maksusüsteemi muutmisega ei tohi tekitada täiendavaid pingeid ja vastuolusid ühiskonnas. Poliitiliste vaidluste teema on tihtipeale selles, kes on need, kelle huvidega peaks arvestama ja kelle omadega mitte. Alati on olnud neid, kelle ootustele ja soovidele maksukorraldus vastu töötab. Mõistetav, et petturite huvidega ei tohi arvestada. Parim oleks leida kompromiss, kus kõik või vähemalt peaaegu kõik tunneksid, et nad on midagi positiivset saanud. Tihtipeale tuleb kompromiss saavutada erinevate sammude kooskõlas. Mõistlikku tasakaalu on keeruline saavutada, kuid see peaks olema eesmärk. Ka vähemus, eriti kui on tegemist arvuka vähemusega, peab tundma, et käitutakse õiglaselt ja nendegi huve arvestavalt. Praeguse valitsuse jaoks on kolmandik või veerand – olenevalt seadusmuudatusest – rahvastikust tühi koht, kelle huvide ja ootustega ei ole mõtet arvestada.

Aga edasi. Valitsus on otsustanud maksustada ettevõtete omavahelise laenuandmise, seda siis eelkõige „pahade“ välisinvestorite, kes kandivad laenud kaudu kasumi välja, karistamise lippu all. Seda, et sama regulatsioon hakkab kehtima ka kohalike ettevõtete jaoks, öeldakse – kui üldse – mokaotsast ja oma nina alla pobisedes, et ettevõtjad seda ei kuuleks. Tõesti, on neid juhtumeid, kus laenude andmise nime all viiakse teenitud tulu kasumi väljavõtmise mõttes soodsamasse maksukeskkonda üle. Kuid selle ulatus on oluliselt väiksem arvatust ning – veelgi olulisem – seda on võimalik tõkestada teisiti. Üks võte – mida valitsus õnneks on siiski kaalunud – on püsivate dividendimaksete soodsam maksustamine. Teised võimalikud lahendused oleksid keerulisemad juurutada ja ellu viia, vajaksid suuremat ja sihipärasemat kontrolli, julgust minna kohtusse ja seal tõestada oma õigust. Kuid see ei tähenda, et neid ei võiks kasutada. Täpselt nii nagu võiks toimida ka ilmselgelt ettevõtlusega mitteseotud kulude puhul ettevõtluses. Selle asemel soovitakse ettevõtjaid märgistada värviliste automärkidega.

Pangamaksu kehtestamine on juba peletamas Eestist uue panga peakontorit. See tähendab, et tulemata jäävad paljud kõrgepalgalised töökohad. Seetõttu jäävad tekkimata ka muud, sealjuures ka madalapalgalised, töökohad ja uued ärivõimalused. Niisiis annab Eesti valitsus pangamaksuga paremad võimalused Riiale või Vilniusele, mis tähendab, et ilmselt lähevad nii mõnedki spetsialistid seetõttu hoopis Lätti või Leetu tööle ja me kaotame pikemaajalises vaates töökohti ja tulusid, ka maksutulusid.

Tavaliselt seisavad valitsused oma riigi konkurentsivõime tugevdamise eest. Mitte keegi ei püüa oma tugevusi nõrgestada: tegeletakse oma tugevuste hoidmise ja arendamisega ning nõrgemate külgede tugevdamisega. Investorisõbralik maksukeskkond on Eesti ärikeskkonna tugevus, mida kõik investorid ja ettevõtjad, olgu nad Eestist või välismaalt tunnustavad, kuid praegune valitsus on seda tugevust otsustanud nõrgestada. Mõistusevastane ja kurb.

Miks seda siis tehakse? Ettevõtlikku ja tulevikku vaatava inimese jaoks siin ratsionaalseid põhjendusi ei ole. Küll võib leida põhjendusi lühiajalises poliitilises loogikas. See on soov meeldida oma potentsiaalsetele valijatele. Seda kadeduse õhutamise ja ühiskonnas vastuolude teravdamise kaudu. Muidugi võib pakkuda ka teisi põhjendusi: kas pole lihtsalt teadmisi, et hinnata oma tegevuste tagajärgi Eesti majanduskeskkonnas, või hoitakse kinni mingitest vananenud postulaatidest ja teadmistest. Kurb on see, et kogu see tegevus nõrgestab Eesti majanduskeskkonda ja seda pikaajaliselt.

Allikas: Maris Lauri blogi