Jämehäälestuse ootus

RE lahtiriigistamine

Reformierakonna „lahtiriigistamiseks“ oleks vaja eemaldada Vene küsimus selle partei relvaarsenalist. 2015. aasta valimised, millel Vene oht lämmatas ratsionaalse poliitilise debati pea täielikult, on vaid üks näide. Savisaare abil on RE selle vulgaarpsühholoogilise deus ex machina sisse töötanud enam kui kümne aasta vältel. Ratase valitsusel on siin tähtis roll, aga seda pigem kaudselt kui otseselt: uue koalitsiooni üldine edukus (või mitte), on see, mis lõpuks otsustab, kas Reform ka järgmised valimised sama lühiühendusega kaaperdab.

Kolmas Reformierakonna patoloogia struktuurne eeldus on Eesti tänaseks nooremasse keskikka jõudnud uus keskklass. Lääne mõistes vaene, naudib see siiski kvalitatiivselt paremat elu kui sinna kuuluvate inimeste vanemad. Reformierakonna stabiilsuse mantra, mille ohvriks kujutlusvõimeta Taavi Rõivas lõpuks ise langes, on parteile kindlustanud valijate stabiilse tuumiku nende kümnete tuhandete perede näol, kes hoolega loevad kodulaenule, autoliisingule ja tarbimiskrediidile kuluvaid eurosid ja sente. Need inimesed on end keskklassi laenanud ning on seetõttu eriti haavatavad kriisides ja järskudes poliitikamuutustes. Uue valitsuse üks tähtsamaid ülesandeid on krediidikeskklassile näidata, et RE ei ole nende edu ainus ja vältimatu pant.

Võib oletada, et sarnased kaalutlused juhivad juba praegu Jüri Ratase esimesi poliitilisi kalkulatsioone. Kümmekond aastat poliitilises kõrbes uidanud Keskerakond puhub uue juhtimise all ilmselt kümme korda iga võimaliku kuuma kartuli peale. Vea tegemise hind on mõistetavalt hirmuäratav. Uue valitsuse ettevaatlikud instinktid põrkavad aga vähemalt kolmes valdkonnas vajadusele julgete sammude järele, juhul kui ei taheta ise langeda sama Exceli hüdra embusse, mis lämmatas Rõivase valitsuse. Pensionisüsteem, haigekassa ning haldusreform on testid, millega hakatakse mõõtma uue valitsuse edu või ebaedu.

Esimesed märgid räägivad tõenäolistest muudatustest maksusüsteemis. Maksukoorma õiglasem jaotus on tugev argument reformide toetuseks. Ettevõtete ja rikaste tõhusam maksustamine, kapitali väljavoolu parem kontrollimine ning kaudsete maksude osakaalu kärpimine oleks kõik mõistetavad meetmed.

Samas on uue valitsuse suurim mure majanduskasv. RE pärandab järglastele kümneaastase surutise. Kõik muutused peavad kasvuimperatiivi silmas pidama. Lisanduma peab visioon, julgus „jämehäälestada“. Laenuvastasuse dogma murdmine võiks olla üks tervitatav areng, kuid seda vaid tingimusel, et odav raha investeeritakse intelligentselt (mitte näiteks anakronistlikesse neljarajalistesse maanteedesse).

KE re-riigistamine

Valitsuse suurimaks händikäpiks on tema partnerite pealtnäha haug-vähk-luik-koosseis. Samas on üle ideoloogiliste eristusjoonte laiuv koalitsioon, tuues kokku „valged“ ja „mittevalged“ parteid, iseenesest märk kriisi sügavusest, millesse RE on Eesti tõuganud. See on hea usu valitsus, kehastades laia lootust, et enam hullemaks minna asjad ei saa. Vähemalt esimestel kuudel antakse talle kindlasti rohkem andeks kui mõnele teisele, ükskõik kui vihaselt RE opositsioonis ei vähkreks.