Tee kasutamise eest tuleb maksta

Varakevadel andis valitsuse pressiteenistus teada, et kaalutakse Tallinna–Tartu maantee Kose–Mäo lõigu neljarajaliseks ehitamist. Septembrikuus teatas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, et esimese, 15kilomeetrise lõigu ehitus on planeeritud 2019. aastasse. Tänases suurte ideede puuduse ajajärgus mõjub see uudis päris ergutavalt.

Aga miks ainult Tartu maantee, miks ainult Mäoni? Miks ei võiks meie riikliku tähtsusega teed olla neljarajalised täismahus nii Tartu, Narva kui Pärnu suunal?

Raha napib

Euroopaliku riigi sümbol

Enne viimaseid valimisi sisaldusid riigi põhimaanteede neljarajaliseks ehitamise ideed suuremal või vähemal määral kõikide parteide valimiseelsetes lubadustes. Teetasude kehtestamist on korduvalt toetanud ka endine ELi transpordivolinik Siim Kallas, rõhutades, et sealt laekuvad vahendid aitavad oluliselt kaasa liikuvust ja turvalisust tagavate teede rajamisele. Kaasaegsed ja turvalised kiirteed omavad kaasaegsele riigile ka sümboli tähendust.

Kunagi küsis ka president Meri Tallinna lennujaamas, kas avalikud käimlad peavadki niimoodi haisema. Täna on meil avalikus ruumis steriilsed ja hästi lõhnavad WCd. Raha see meie SKPsse ei ole toonud, aga eneseväärikust on tõstnud küll. Selle avaliku piinliku probleemi tõstatamisega sai selg keeratud nõukaaegsele avalikule hügieenile. Aga parandamist vajab ka meie vanadest aegadest pärit “liiklushügieen”. Jah, sellist väljendit pole ju olemas, aga mul pole midagi selle vastu, kui see leiaks koha meie igapäevases liiklusalases diskursuses.

Lisaks liikuvuse ja turvalisuse parandamisele kahe Eesti suurema linna vahel peame nägema ka suuremat pilti. Esmaklassilise ühenduse loomine ülikoolilinnaga võiks teenida ka Tartu kui Euroopa tipptasemel ülikoolilinna kehtestamise ideed, kuhu võiks kutsuda õppejõude ja üliõpilasi kogu maailmast. Kindlasti aitaks see kaasa pürgimusele liikuda allhankepõhisest majandusest teadmis- ja oskuspõhise majanduse suunas. Tartu kui Põhjamaade Oxfordi idee liigub juba ammu meie ärksamate kaasmaalaste hulgas.

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivid ning Euroopa Komisjoni otsus 2009. aastast kohustavad kõiki liikmesriike rakendama meetmeid aja- või läbisõidupõhiste teetasude sisseseadmiseks. Esialgu on see liikmesriikidele soovituslik ning kehtestamiseks vabatahtlikkuse alusel. Teekasutustasusid võib rakendada nii sõiduautodele kui ka raskeveokitele. Autotranspordile kehtestatud üldisi teekasutustasusid ei rakendate seni peale Eesti veel vaid Suurbritannias, Soomes ja Lätis. Ernst & Youngi uurimusest nähtub, et sõiduautodele kehtestatav aastamaks oleks analüüsitud alternatiividest kõige kiirema tasuvusajaga. Kui aastamaks oleks näiteks 177 eurot, tooks see riigikassasse 53 miljonit eurot aastas.

Tänasel koalitsioonil ei ole poliitilist tahet maksustada sõidukite omamist. Seni veel. Sihtotstarbelist maksu kogutakse kütuseaktsiisi näol, mis ei kata piisaval määral teede ehitusse ega nende korrashoidu vajaminevaid summasid. Teiste riikide kogemus, kus on kehtestatud teetasud, näitab, et see on osutunud tõhusaks meetmeks ka heitgaaside kontrolli alla saamisel.